ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XIII
Ilmunud on Acta Semiotica Estica kolmeteistkümnes number. Numbri toimetajateks on Silvi Salupere ja Ott Puumeister.
Numbriga saad lähemalt tutvuda siin.
Numbri sisust
Acta Semiotica Estica XIII number on avatud teemavalikule kohaselt ülimalt mitmekesine, liikudes vaevata objektianalüüsist semiootika üldteoreetiliste probleemide lahkamiseni. Käesolev number sisaldab viite originaalartiklit; lisaks on tavapäraselt kohal ka märkamiste rubriik tõlgete, intervjuude ja esseedega. Loomuli-kult annab Acta ka ülevaate tähtsamatest semiootikat puudutavatest sündmustest, mille hulka kuuluvad nii X Tartu semiootika suvekool kui ka Peeter Toropi juubelile pühendatud konverents, ning semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.
XIII numbri avab Mari-Liis Madissoni artikkel „Snowdeni skandaali kujutamine eesti meedias: hirmu ja ohtude konstruee-rimine”, mille eesmärgiks on selgitada USA salajase jälgimisprog-rammiga PRISM seonduvate infolekituste vastuvõttu eesti meedias. Jaanika Andersoni ja Maria-Kristiina Lotmani artikli „Intrasemiootiline tõlge antiikkunsti jäljendustes (Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi kogude näitel)” artikkel üritab lahendada keerukaid jäljenduse ja originaali vaheliste piiridega seonduvaid probleeme. Tekst analüüsib TÜ kunstimuuseumi kogudes olevaid valandeid intrasemiootiliste tõlketeostena, lähtudes eelkõige Umberto Eco teoreetilisest raamistikust. Vaadeldakse kopeerimise käigus toimunud muutusi materjalis, tehnikas, mõõtmetes, terviklikkuses, stiilis ja žanris.
Triinu Upkin jätkab kunstianalüüsiga artiklis „Rahvuste kujuta-misest klassikalises balletis”. Põhihüpoteesiks on, et kultuuriimpe-rialistlikud ja orientalistlikud vaated, mis on tänapäevani balletiklassikas säilinud, ei tulene mitte niivõrd 19. sajandil loodud narratiividest kui balletižanri enda vormidest. Artiklis antakse põhjalik ülevaade klassikalise balleti žanri kujunemisloost ja spetsiifilistest väljendusvahenditest (vaadeldakse liikumiskeelt, keha, muusikat ja koreograafiat). Seejärel analüüsitakse tänapäeval kõige aktiivsemalt täismahus etendatavaid klassikalisi ballette, kus tegelaste rahvused on olulised ja rõhutatud.
Andres Luure esitab artiklis „Idioodi armastus” ühe versiooni armastusest ning selle tähtsusest semiootikale ning seob mõningad mõtted armastuse kohta vürst Mõškini armastusega Fjodor Dostojevski „Idioodis”. Luure eristab kahte armastuse ilmingut: armunud armastust ning armulist armastust; et armastus oleks terviklik, peavad mõlemad ilmingud kohal olema.
Originaalartiklite rubriigi lõpetab Katre Pärna „Semiootika koht modelleerivate süsteemide reas: eelmärkmeid loomingulisest ja mängulisest modelleerimisest humanitaarteadustes”. Artikli kirjutamise ajendiks oli Pärna jaoks tõik, et Juri Lotmani artiklis „Kunst modelleerivate süsteemide reas” esitatud kunstilise modelleerimise käsitlusel on mitmeid sarnasusi tänase humanitaarteadusliku mõtlemise ja praktikaga.
Märkamiste rubriiki alustab Ott Puumeister „Mõtisklustega tehnoloogilisest inimesest”, väites, et inimese ja tehnoloogia suhet ennast tuleks vaadelda tehnikana, milles suhte kaks näivalt eraldiseisvat osapoolt alles tekitatakse. Madis Ligema kirjutab „Eesti Vabaerakonnast kui rahvusterviklikust konservatiivsusest liberaalses nahas”, analüüsides Vabaerakonna keelekasutust ja imagoloogiat. Edasi räägivad Ekaterina Velmezova ja Kalevi Kull juttu semiootikast Tiit-Rein Viitsoga, tuntud soome-ugri keeletead-lase, Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessoriga. Samade autorite sulest on kogumikus ka vestlus karismaatilise zoosemiootiku Aleksei Turovskiga. Järgnevalt on meil võimalus Silvi Salupere tõlkes lugeda Juri Lotmani loomingu hilisesse perioodi kuuluvat artiklit „Tekst ja kultuuri mitmekeelsus”. Tanel Perni tõlkes on kogumikus esindatud nõukogude filoloogi ja kultuuriuurija Olga Freidenbergi evangeeliumimütoloogia käsitlus „Sisenemine eesli seljas Jeruusalemma”.