ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XVI

Acta Semiotica Estica XVI numbrist leiab kuus originaalartiklit, mille uurimisala ulatub eesti keele foneetikast liblikate kommunikatsioonini. Lisaks muidugi märkamiste rubriik intervjuude, tõlgete ja muude tähelepanekutega. Lõpetuseks traditsiooniline ülevaade 2018. aastal toimunud semioo- tika-alastest sündmustest ning Tartu ülikooli semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.

Käesolevat numbrit alustab Mati Hint poleemilise artikliga “Erialaterminid ja paradigma muutus – lapiku Maa ja eesti foneetika näitel”, mis käsitleb paradigmamuutuse ja terminoloogia sünkroniseerimise probleeme. Autori põhitees on, et eesti keele ortograafia põhireeglid oma kolme häälikuvälte ja häälikuühendite kahe välte määramise nõuetega ei seostu kuidagi Eduard Ahrensi ortograafiareeglitega. Ometi õpetatakse vältevahelduse reegleid nii, et jääb mulje, et häälikuvälte ja silbikvantiteetide teooria peaksid omavahel sobituma. Artikkel paneb ette, et õigekirjaõpetuses oleks tarvis deklaratiivsest paradigmamuutusest edasi liikuda selle järjekindla läbiviimiseni, kuna häälikuvälte teooria ei ole põhimõtteliselt kokkusobitatav foneemiteooriaga, mis juba pea 80 aastat on olnud häälikusüsteemide mudeldamise ja seletamise vältimatuks aluseks kogu maailma keeleteaduses.

Eesti keele probleemidest liigume edasi liikidevahelise kommunikatsiooni juurde. Keily Tammaru artikkel “Kuidas liblikatele valetada? Amazonase siniste Morpho liblikate püügimeetodite semiootiline analüüs” põhineb autori välitöödel Prantsuse Guajaana vihmametsas. Morpho’d on ühed populaarsemad putukaturistide sihtobjektid, neid püütakse nii liblikavõrkude kui ka söödapüünistega, lisaks on neid võimalik ligi meelitada ka nende tiibade värvi objekte demonstreerides; need objektid tähistavad läikivsiniste ja oranži-pruunikirjude liblikate omailmas liigikaaslasi. Edukas liblikapüük eeldab liblika elutegevuse ja käitumise tundmist ja teatud mõttes ennustamist. Jakob von Uexkülli omailmateooria ja funktsiooniringi mudel võimaldavad üksikasjalikult kirjeldada Morpho liblika keskkonnatajumist. Inimene kasutab liblikate ligi- meelitamiseks ära märke, mis kuuluvad liblika omailma, ning on seeläbi aluseks liblika ja inimese vahelisele kommunikatsioonile. Peibutamist kui kommunikatsiooni inimese ja liblika vahel käsitletakse valetamisena, kus liblikapüüdja edastab tahtlikult liblikatele valeinformatsiooni.

Edasi transmeedia suunas. Līva Bodniece, Jovita Dikmonienė, Audronė Kučinskienė ja Maria-Kristiina Lotman kirjutavad “Oidipuse transmeedialisest teekonnast Baltimail”. Antiikdraamat hakati Baltimaades tõlkima ja lavastama küll võrdlemisi hilja ning erinevate tõlgete hulk ei ole muljetavaldav, kuid lähenemiste ja tõlgenduste spekter on siiski märkimisväärne. Leidub nii autentseid kui ka kodustavaid tõlkeid. Lavateostes on nii antiikteatrit jäljendatud kui katsetatud moodsate koodidega. Artikkel keskendub Sophoklese “Kuningas Oidipuse” inter- ja transmeedialistele seiklustele Balti kultuurides lavaversioonide põhjal. Otsitakse vastuseid küsi- mustele: millised meediumid ja millised koodid on dominantsed? Mida püütakse transponeerida? Milliseid koode rekodeeritakse, kohandatakse, mugandatakse ja ohverdatakse? Võrreldakse ka lavastuste retseptsioone: millised kontseptsioonid osutusid kriitikute silmis edukaks ja publikule vastuvõetavaks?

Jätkame tõlkega. Silvi Salupere ja Elin Sütiste kirjutavad “Tõlke mõistest Tartu–Moskva koolkonnas”. Autorid tõdevad, et kuigi TMKst on ilmunud juba mitmeid arvestatavaid uurimusi, ei ole tõlketemaatikat kuni viimase ajani eraldi vaadeldud. Ometi oli tõlke mõistel TMKs täita oluline roll: tõlget ja eriti kunstitekstide tõlget nähti sobiva laboratooriumina vaatlemaks komplekssete märgisüsteemide toimimist. Artikkel keskendub Vjatšeslav Ivanovi, Issaak Revzini, Mihhail Gasparovi, Vladimir Toporovi ja Juri Lotmani töödele ja erilist tähelepanu pööratakse kontekstile, milles tõlkemõistestik ilmub TMK osalejate tekstides, mõistestiku variatsi- oonidele erinevates töödes, arutlustele tõlke kohast ja rollist semiootikateoorias tervikuna. Põhijäreldus on, et TMK arenguloos kerkis esialgu üsna kõrvaline tõlke mõiste keerukate märgioperatsioonide võrdkujuks ning kujunes keskseks kultuuri toimimismehhanismi seletavaks mõisteks. Tähelepanuväärne on ka fakt, et mitmed TMK ideed, eriti Lotmani omad, on imbunud peavoolu tõlketeadusesse.

Rasmus Rebase artikkel “Malinowski mõiste “faatiline osadus” kontekst” jätkab eelmises Acta Semiotica Estica numbris alustatud kommunikatsiooniteemat, keskendudes seekord faatikale. Teksti, milles Bronisław Malinowski faatilise osaduse mõistena sõnastas, loetakse tänaseni lingvistilise antropoloogia maamärgina, ehkki vaid väike osa sellest on selgestimõistetav. Artikli eesmärk on tutvustada lugejatele põhilisi allikaid, mis seda mõistet kujundasid. Ühelt poolt vastandus Malinowski oma mõistega Durkheimi teooriale osadusest kui tundmuste ühinemisest, teiselt poolt toetus ta mitme autori tähelepanekutele, et suhtlemine ei ole peaasjalikult või ainult ideede edastamine. Nende hulka kuuluvad John Mahaffy vestlusteooria, Wilfred Trotteri “tervitusvestlus” ja John Dewey nägemus keele- funktsioonidest. Just Dewey skeemi taustal, kus keele esmafunkt- siooniks on mõjutada teisi inimesi, on Malinowski käsitlus loogiline ja väldib iseendaga vasturääkivusi.

Tiina Hoffmann naaseb tõlke juurde, vaadeldes romaani adap- tatsiooni kinolinal. Artikkel “Bernardo Bertolucci film “Konfor- mist” Nõukogude Liidus: kuidas loob tsensuur uue teose?” analüüsib Alberto Moravia romaani ekraniseeringu teekonda, võrreldes Bertolucci ekraniseeringut filmi tsenseeritud versiooniga, mis esilinastus Nõukogude Liidus 1976. aastal. Vaadeldakse ennekõike filmi visuaalseid kärpeid ja venekeelse dublaaži tõlkenihkeid filmi- stseenide kaupa. Nõukogude versioon on mustvalge, poole tunni võrra lühem uus ideoloogiline nuditeos, milles on kaduma läinud nii tegelaste psühholoogiline siseilm kui ka Bertolucci loo maailm.

Märkamiste rubriigis käsitleb Daniel Tamm Anton Hansen Tammsaare “Põrgupõhja uue Vanapagana” seoseid ideoloogiaga teose saatesõnade põhjal. Jätkub Kalevi Kulli ja Ekaterina Velmezova intervjuusari mõtlejatega, kes on kuidagiviisi semiootikast mõjutatud olnud ja/või seda mõjutanud; selles numbris saavad sõna Linnar Priimägi ja Jaan Undusk. Lõpetuseks on Silver Rattasepp tõlkinud Tim Ingoldi artikli “Semiofoobi pihtimused”, millele on lisanud koos Kalevi Kulliga ka kommentaari.

Toimetajad

Vaata numbrit