ACTA SEMIOTICA ESTICA II, 2005

Acta Semiotica Estica teises numbris avaldatud artiklid käsitlevad võimalusi analüüsida semiootiliste meetoditega kompleksseid kultuuritekste, kultuurilist identiteeti ja selle muutumist, meediat ja poliitilist kommunikatsiooni, visuaalseid tekste, rahva- ja pärimuskultuuri ja kirjandust. Samuti on kogumikus biosemiootikat ja semiootika teoreetilisi probleeme puudutavad artiklid. Antakse ülevaade Eestis 2004. aastal toimunud olulisematest semiootikaga seotud sündmustest, räägitakse semiootika õpetamise olulisusest ja viisidest ning antakse ülevaade biosemiootika-alasest uudiskirjandusest.

Koostanud ning toimetanud: Elin Sütiste, Silvi Salupere
Keeletoimetaja: Eva Lepik
Kaanekujundus: Rauno Thomas Moss
Eesti Semiootika Selts, 2005
261 lehekülge

 

Sisukord

Eessõna, 7-10
Peeter Torop – Tekst intersemiootilises ruumis, 11-20 [abstrakt]
Mihhail Lotman – Luule kui sõjakunst, 21-42 [abstrakt]
Marina Grishakova – Mõnedest semiootilistest mudelitest kirjanduses ja filmis: peeglid ja teisikud, 43-54 [abstrakt]
Berk Vaher – Eksootikat ekspluateerides ja eksitades: George Psalmanazar ja tema Formosa, 55-67 [abstrakt]
Urve Eslas – Teise keel: dialoog ilma kommunikatsioonita. Emmanuel Levinasi märk, tähistamisprotsess ja dialoog, 68-81 [abstrakt]
Andreas Ventsel – Meie kategooria konstrueerimine Nõukogude Eesti poliitilises retoorikas 1940. aasta “juunisündmustest” kuni 1941. aasta juulini, 82-98 [abstrakt]
Andres Kõnno – Kultuuri kirjeldava meediasemiootika poole, 99-116 [abstrakt]
Timo Maran – Mimikrist liikidevahelise kommunikatsiooni kontekstis, 117-134 [abstrakt]
Dario Martinelli – Sissejuhatus antropoloogilisse zoosemiootikasse. Inimeste ja teiste loomade vahelise suhte semiootiline käsitlus, 135-152 [abstrakt]
Auli Kütt – Maarahva pühade puude ja puistutega seotud käitumisnormid, 153-168 [abstrakt]
Kristi Jõeste – Kihnu kört semiootika objektina, 169-183 [abstrakt]
Kaie Kotov – Kultuur, identiteet ja enesekirjeldus, 184-192 [abstrakt]
Tiit Remm – Linna representeerimisest piltpostkaartidel, 193-203 [abstrakt]
Jelena Grigorjeva – Sovetijärgne propaganda: reklaami aastakümme, 204-218 [abstrakt]

Märkamisi
Kadri Tüür, Myrdene Anderson – Semiootika õpetamisest, 221-228
Kalevi Kull – Kuidas kirjutada neist, kes ei räägi aga märgi(sta)vad ometi: biosemiootikaraamatuid 2002-2004, 229-233

Kroonika, 237-249
Abstracts, 253-261

 

Abstraktid

 

Tekst intersemiootilises ruumis
Peeter Torop

Kultuuri kui intersemiootilise ruumi uurimise üheks parameetriks on olnud metakommunikatiivne aspekt. Iga kultuurilist artefakti võib ümbritseda terve rida erinevate meediate ja diskursuste tekste, mis kõik on tema suhtes metatekstid. Metatekstide teooria on seda olukorda püüdnud mõtestada metatekstide tüpologiseerimise abil, intertekstuaalsusest lähtuvate teooriate jaoks on aga olulisemad tekstisuhted intertekstuaalsetes kooslustes. Intertekstuaalsuse ja metatekstuaalsuse puutepunktis muutub aga oluliseks nii post- kui prekommunikatiivne protsessuaalsus.

Kultuur on ühelt poolt lõputu pertseptsioon ja retseptsioon. See ühe artefakti esinemise võimalus erinevas materjalis, näiteks romaani, filmi, balleti või sümfooniana nihutab selle artefakti ontoloogilisi piire ja muudab ta keerukaks ja dünaamiliseks mentaalseks tervikuks. Kuid kõrvuti sellega on kultuuri ilmunud ka artefaktide loomisprotsessid ning kultuur on hakanud sarnanema kirjaniku mustandilehele, millel on seosetuid fraase, joonistusi, aga ka sidusaid mõtteid. Ja tähtis ei ole nende omaette olemasolu, vaid paiknemine lehel, mis võimaldab taasluua mõtlemise pingevälja, näha neis fragmentides keerukat tervikut.

Nii ongi juhtunud, et loomisprotsess ise muutub kultuuri eksplitsiitseks osaks ning vastuvõtja saab suhelda mitte ainult lõpliku tekstiga, vaid ka võimaliku maailmaga, milles see tekst just selliseks kujunes ja milles oleks võinud toimuda ka teistsuguseid arenguid. Film kinos ja DVD-versioonis võib olla erineva pikkusega, DVD võib pakkuda väljajäetud kaadreid ja lõike, proovivõtteid jne. Loomeprotsess on muutunud marketingi osaks ja tekst pihustub meedias juba enne valmimist. Nii kaob algteksti ehk prototeksti tavapärane staatus ning tuleb leida uusi vahendeid holistliku analüüsi realiseerimiseks. Mitte kõik tekstid ei paikne kultuuris enam piiritletud tervikutena ning difuusne loomeprotsess läheb tihti üle difuusseks retseptsiooniprotsessiks enne teksti enda teadvustumist kultuuris immanentse tervikuna. Tegemist on kultuuri artefaktide eksplitsiitsete ja implitsiitsete omaduste vahekorra muutumisega kultuuris, mis omakorda eeldab ka kultuurianalüütiku võimet vastata uuele kultuurisituatsioonile uute uurimisstrateegiatega.

Märksõnad: Kultuur, (kreool)tekst, intersemiootiline ruum, protsess(uaalsus), mustand

 

Luule kui sõjakunst
Mihhail Lotman

Artiklil on kaks eesmärki: värsistruktuuri analüüs semiootiliste meetoditega ning luulekeele ühe siiamaani tähelepanuta jäänud arhetüübi kirjeldamine. Semiootiliselt kujutab luulekeel endast mitmetahulist heterogeenset struktuuri. Õigupoolest on luulekeel süsteem, mis koosneb mitmest korrespondeerivast keelest. Neil keeltel on oma semantiline spetsiifika: nii rõhutavad värsimõõt ja rütm ajalist dimensiooni, seevastu retooriline struktuur on seotud ennekõike ruumilisuse ja visuaalsusega.

Erinevate luulekultuuride ajalugu läbib üks kindel motiiv: värsikunsti seos militaarsusega. See seos on jälgitav ka uusajal, kusjuures iga kultuuriepohh loob oma mudelid, mis realiseeritakse nii sõjanduses kui värsiehituses. Klassitsismiajal, mil väed rivistati kolonnidesse, olid olulisimaks zhanriks oodid, mis kujutasid endast nummerdatud identseid stroofe, assotsieerudes vägedega paraadil; romantismiajal, kui Napoleon lõhkus vägede ülesehitamise traditsioonid, said domineerivaks luulezhanriks vabas jambis kirjutatud eleegiad ja vabas riimis kirjutatud poeemid; avangard lõhkus värsirea terviklikkuse. Analoogilisi protsesse kohtame ka sõjanduses: terminiga ‘hajutatud ahel’ tähistati nii värsistruktuuri kui vägede liikumismoodust. Kuidas nimetatud motiiv realiseerub konkreetses tekstis, on näidatud kahe eri ajastul kirjutatud poeemi näitel: Pushkini Majake Kolomnas (1830) ning Majakovski 150 000 000 (1918). [Käesoleva töö valmimist toetas ETF grant nr. 5243.]

Märksõnad: luulesemiootika, metafoor, vene luule, ottava rima, avangard

 

Mõnedest semiootilistest mudelitest kirjanduses ja filmis: peeglid ja teisikud
Marina Grishakova

Käesolev artikkel käsitleb “kaksikidentiteedi” mudeleid kirjanduses ja filmis. Kirjeldamaks “kahestumise” ajaloolisi paradigmasid, kasutatakse Iseri töötlust Lacani teooriast. Analüüsi aluseks on kaks põhilist mudelit: lõhestunud isiksus ja jagatud isiksus. Esimesel juhul viib lõhe ambivalentse isiksuse kahe aspekti vahel täieliku ekstrapoleerimiseni: üks neist valatakse mingisse füüsilisse kujusse või personifitseeritakse eraldi narratiivse agendina. Teisel juhul sisaldub Teise virtuaalne kuju “jagatud” või “anastatud isiksuse” (ala)teadvuses, mis võib omakorda viia edasiste lõhestumiste ja niheteni.

Märksõnad: film, kirjandus, semiootilised mudelid, peeglid, teisikud

 

Eksootikat ekspluateerides ja eksitades: George Psalmanazar ja tema Formosa
Berk Vaher

Eksootika on tavakäsitluses hõlmanud kolonialistliku taustaga moevoole, mis ekspluateerivad allutatud kultuure. Postmodernistlikus tõlgenduses on eksootika aga hakanud tähistama fiktiivset kultuuri kui elustiili – individuaalset utoopiat, mis kummati võib olla edukas ka üleilmsel identiteediturul.

18. sajandi alguse Suurbritannias ja mandri-Euroopas “formosalasena” sensatsiooni tekitanud George Psalmanazar oli ehk esimene märkimisväärsem loovisik, kes evis fiktiivselt eksootilist identiteeti. Kõik postmodernse eksootika võlud ja vaevad näivad olevat kätketud tema lühikesse, kuid kirevasse kultuskarjääri (millesse mahtusid nii õõvastavad metslaslood ja väidetav kannibalism kui ka paljusid tolle aja keeleteadlasi veedelnud grammatika ja tähestiku väljamõtlemine.)

Artikkel käsitleb Psalmanazari keerukat loomingut, mis ekspluateeris toonast Hiina-vaimustust ja üldisi (väär)arusaamu Idamaadest, kuid ka avardas märkimisväärselt ettekujutust eksootikast kui kirjanduslikust zhanrist ja autopoeetilisest aktist.

Märksõnad: kultuuriuuringud, postkolonialism, postmodernism, eksootikauuringud, etnograafia

 

Teise keel: dialoog ilma kommunikatsioonita
Urve Eslas

Jaan Undusk käsitleb oma kirjutises “Levinasi mittemärgiline nägu” Levinasi pigem semiootikavastase mõtlejana, kelle jaoks semiootika on vägivald kui selline (Undusk 2003: 7). Käesoleval kirjutisel on kaks peamist eesmärki. Esiteks, kui semiootikat võiks vaadelda vägivallateadusena, siis millised on need kriteeriumid, mis teevad semiootika selliselt defineeritavaks? Sellega seondub ka töö teine oluline küsimus: kui Levinasi mina- ja teisekäsitlust saab kirjeldada märgisüsteemina, siis kas Levinasi märgiteooria erineb neist kriteeriumeist, mille alusel võib semiootikat defineerida kui vägivallateadust?

Kirjutises jõutakse arvamuseni, et see, mida võib näha Levinasi semiootikavastasusena, aga mida võib vaadelda ka Levinasi kontseptuaalse omapärana, põhineb alternatiivsel semiootikakäsitlusel, kus märki ei käsitleta kui kaotatu substituuti, vaid kui jälge varemkogematust, tähistamisprotsessi mitte kui lõpmatut semioosi, vaid pidevat ümbertähistamist ja kommunikatsiooni mitte kui informatsioonivahetust, vaid kui kolmeosalist dialoogi, mis lisaks öeldule kui informatsioonivahetusele sisaldab ka ütlemist ja ümberütlemist.

Märksõnad: Emmanuel Levinas, teisesus, kommunikatsioon, dialoog

 

Meie kategooria konstrueerimine Nõukogude Eesti poliitilises retoorikas 1940. aasta “juunisündmustest” kuni 1941. aasta juulini
Andreas Ventsel

Jaan 1940-1941 aastad tähistavad üht olulisemat murranguperioodi Eesti lähiajaloos. Nõukogude võimu kehtestamine ei toimunud üksnes vägivaldseid meetmeid kasutades. Võimul tuli ennast legitimeerida ja õigustada muutunud situatsiooni laiemale massile. Siinkohal saab esmatähtsaks legitimatsiooni aluse – meie ehk rahva ehk rahvatahte – konstrueerimine. See kultuurilise identiteedi baasmõiste moodustab koos opositsiooni teise liikmega nemad semiootilises mõttes kultuurikirjelduse keskse telje, mis määrab ja piiritleb kultuuri enesekirjelduse (organiseeritud ruum) ja teise kultuuri (organiseerimata ruum) suhestumise tüübi. Analüüsi materjaliks on valitud uute võimumeeste (Vares-Barbarus, Lauristin, Kruus jne) kõned, mis avaldati tähtsamates tollastes päevalehtedes.

Nõukogude võimu esimese aasta Eestis võib tinglikult jagada kaheks. Esimene periood kestis “Juunipöördest” kuni 15. juuli “valimisteni” 1940 aastal. Uute võimumeeste poolt loodi poliitilises retoorikas enda ja rahva ühtsus – moodustus terviklik subjekt, mida iseloomustas aktiivsus ja enesemääratluse vabadus. Alates 15. juuli valimistest kuni kõsitletava perioodi lõpuni 1941. aasta suvel, eriti aga pärast Eesti NSV “vastuvõtmist” Nõukogude Liidu koosseisu 6. augustil 1940. aastal, muutus olukord kardinaalselt. Teist perioodi iseloomustab meie-mõiste üleminek aktiivsest subjektist passiivseks vastuvõtjaks, kus kujutatav rahvatahe oli täielikult tingitud ja raamitud marksistlik-leninlikust ideoloogiast.

Kõnede pragmaatilise väärtuse apektist kujutati toimunud pööret meie-nemad opositsiooni uue-vana, õige-vale ületamatu vastanduse läbi. Kõnedes kasutati palju neid vastandusi iseloomustavaid kujundeid ja kogu reaalsuse kirjeldamine oli seetõttu emotsionaal-väärtustav.

Märksõnad: nõukogude, retoorika, pragmaatika, ideoloogia, identiteet, veenmispsühholoogia

 

Kultuuri kirjeldava meediasemiootika poole
Andres Kõnno

Artikkel tegeleb probleemiga, kuidas uurida meediumide ja auditooriumi vahel tekkivas avalikus ruumis areneva kommunikatsiooni kvaliteeti. Avalikus ruumis toimuva kommunikatsiooni kvaliteedi uurimise võimalusena pakutakse keskendumist n-ö arutlemisväärseiks tunnistatud teemade formuleerimise ja arengu kirjeldamisele. Tegemist ei ole klassikalise saatja-vastuvõtja probleemiga. Kirjeldatud probleemiasetuse juures on uuritavaks suhteks avalik-privaatne. Tekstis arutletakse selle üle, kuidas määratleda sotsiaalses reaalsuses aktsepteeritud teemasid uurimisobjektina ning kuidas nende kaudu on võimalik teha üldistusi nii neid teemasid oluliseks pidava meedia kui ka selle meedia poolt kujundatud avalikkuse kohta.

Märksõnad: dia, semiootika, meediasemiootika, massikommunikatsioon

 

Mimikrist liikidevahelise kommunikatsiooni kontekstis
Timo Maran

Mimikri analüüsimine kommunikatsiooniaktina avab uusi perspektiive mimikri-nähtuste uurimisel, ent samuti võib säärane lähtekoht avardada meie arusaamist kommunikatsioonist. Käesolevas artiklis vaadeldaksegi kommunikatsiooniteooriat selle ebatavalise uurimisobjekti seisukohast. Esmalt annab autor põgusa sisse-juhatuse kommunikatsiooniteooriasse, misjärel keskendutakse kahele teemale – võimalused kommunikatsiooniks eri liikide esindajate vahel ja kommunikatsioonis osalejate intentsioonide lahknevus mimikrinähtuste puhul.

Märksõnad: biokommunikatsioon, intentsioon, kommunikatsioonimudelid, kommunikatsiooniteooria, liikidevaheline kommunikatsioon, mimees, mimikri, tagasiside

 

Sissejuhatus antropoloogilisse zoosemiootikasse. Inimeste ja teiste loomade vahelise suhte semiootiline käsitlus
Dario Martinelli

Zoosemiootika on enam kui nelikümmend aastat vana. See oli aastal 1963, kui Thomas Sebeok pani aluse zoosemiootika sünnile ja osaliselt ka määratlusele. Nagu enamikku neljakümnendatesse eluaastatesse jõudnud inimesi, näib ka zoosemiootikat nüüd kannustavat soov mõtiskleda oma elu, identiteedi ja kogemuste üle.

Enamik teadmisi, mis on tänaseks saadud teiste loomade kohta peale inimese, on kitsad, täpsed, “mikroskoopilised”, ning pole seega kuigi avatud ega interdistsiplinaarsed. Samas, tähelepanelikum vaatlus näitab, et filosoofiliste (s.t makroskoopiliste) küsimuste osas on arutelu teiste loomade üle märksa ebamäärasem ja lahtisem. Arutledes teiste loomade üle, tunneme nüüd vajadust kahelda. Tunneme vajadust määratleda ja täpsustada, mida tähendab “teised loomad” mõistena ja kes on nad meie suhtes subjektidena. Pealegi, kes on “meie”? Suurem osa meie inimidentiteedist on rajatud suhtele teiste loomadega. See suhe on kahtlemata semiootilist laadi ning sellepärast tuleks seda käsitleda ühe osana zoosemiootika uurimisvaldkonnast. Selle suhte keskmeks on kommunikatsioon ja tähistamine, mõistmine ja valestimõistmine, interaktsioon ja representatsioon.

Käesoleva artikli eesmärgiks on tutvustada uudset (kuigi paljuski juba Sebeoki enda töödes aimatavat) ja olulist zoosemiootika haru: antropoloogilist zoosemiootikat, s.t inimeste ja teiste loomade vahelise semiootilise suhte uurimist.

Märksõnad: zoosemiootika, antropotsentrism, inimese-looma suhe, tähistamine

 

Maarahva pühade puude ja puistutega seotud käitumisnormid
Auli Kütt

Artikkel räägib maarahva looduslikest pühapaikadest, täpsemalt pühadest puudest ja puistutest ning nendega seotud käitumisnormidest. Läbiuuritud arhiivitekstid pärinevad põhiosas aastatest 1870-1970 ning haaravad kogu Eesti ala. Pühapaikade all mõistan maarahva arhailisele kultuurikihile omaseid looduslikke paiku (mägi, mets, järv jt) ning looduslikke või inimtekkelisi objekte (puu, kivi, vare, aed), millega on seostatav omadusena nimetatud püha või sellele viitav sakraalne käitumine (palvetamine, ohverdamine jt). Käesolev tekst keskendub pühapaikadele, mille põhiobjektiks on puu (põõsas) või nende rühm.

Tavapäraselt on pühi paiku püütud mõjutada nii vähe kui võimalik. Üle Eesti ala on puistulistes pühapaikades levinud puude raiumise ning okste vigastamise keeld. Piirkonniti on lamapuit olnud puutumatu ning seda pole tohtinud koristada; teistes piirkondades on koristamine küll lubatud, kuid tõenäoliselt põletati koristatud puud ja oksad koha peal, kuna pühapaigast ei tohtinud midagi välja viia. Koduloomi pühapaika ei lubatud, seetõttu oli paik tihti ümbritsetud aiaga. Samuti ei ole pühapaigas lubatud loomulike vajaduste rahuldamine, kündmine ja kaevamine. Üldiselt on maarahva pühapaikades keelatud kogu tavapärane metsa- ja põllumajanduslik tegevus. Ühtlasi eristab selline tava püha ala argisest ehk majandatavast ruumist. Võib väita, et paiga pühadus on kinnistunud ka maale – kui puistu on mingil põhjusel hävinud (hävitatud), on paika või hiieaset edasi pühaks peetud ning selle suhtes on kehtinud kündmise keeld.

Artiklis jõutakse lõppjäreldusele, et pühi puid ja puistuid lasti vabalt areneda ning neid kujundati passiivselt – kujundamata jätmise kaudu. Tinglikult võib väita, et hiied kujutasid endist ürgmetsailmelisi puistuid, kuid erinesid neist teatud piiratud inimmõjutuste poolest.

Märksõnad: hiied, pühad puud, maarahvas, pühapaigad, tavad, käitumisnormid (käitumine, normid), maastikukujundus

 

Kihnu kört semiootika objektina
Kristi Jõeste

Artikkel koosneb kahest mõttelisest osast: 1) etnosemiootika kui Eestis suhteliselt tundmatu semiootika valdkonna tutvustusest ja 2) Kihnus veel tänapäeval kasutusel olevate traditsiooniliste riietusesemete – körtide – paradigma analüüsist.

Etnosemiootika on 1970ndatel alguse saanud sotsio- ja/või kultuurisemiootika eriharu, mis tegeleb märgisüsteemide ja nende funktsioonidega etnograafilisest perspektiivist lähtuvalt. Et tagantjärele on selle valdkonna mõjutajaks nimetatud ka Charles Morrist, siis artikli põhiosas, kihnu körtide analüüsis, tuginetakse tema peamistele vaadetele. Nende kohaselt peaks olema võimalik rekonstrueerida ükskõik millisel semiootika objektil süntaktiline, semantiline ja pragmaatiline dimensioon.

Süntaktika: kihnu körtide puhul saab rääkida sellest, kuidas neid kombineeritakse teiste riietusosadega, teisalt sellest, kuidas iga üksiku kördi triibustik ise kombineeritud on ja mis seetõttu edastab mingit kindlat tähendust mingile kasutajale.

Semantika: kihnu körtidel väljendub see värvisümboolikana.

Pragmaatika: ühel kördil võib sõltuvalt kasutuskontekstist olla erinev tähendus.

Et kaasaegses Kihnus on kasutusel 5 erinevat tüüpi körti, siis esmapilgul tundus olevat võimalik neid vaadelda nimetatud dimensioonide võtmes. Artikli lõpuks aga selgub, et kuigi Morrise järgi on süntaktika, semantika ja pragmaatika on ühe nähtuse 3 lahutamatut omadust ja neid saab eraldada vaid teoreetiliselt, siis kihnu körtide paradigma kontekstis osutus selline vahetegemine ka teoreetiliselt kunstlikuks, eriti semantika ja pragmaatika osas. Körtide tähendused, mis väljenduvad värvisümboolika kaudu, ei eksisteeri nende kasutajatest lahus.

Märksõnad: kihnu kört, etnosemiootika, süntaktika, semantika, pragmaatika

 

Kultuur, identiteet ja enesekirjeldus
Kaie Kotov

Artiklis vaadeldakse identiteediloome semiootilisi mehhanisme ning identiteedi ja enesekirjelduse vahekorda kultuuridünaamikas. Minu eesmärk on näidata, et ehkki need kaks aspekti – identiteediloome ja enesekirjeldus – on kultuuriprotsessis omavahel lahutamatult seotud, on nende eristamine kultuuri uurija jaoks metodoloogilise tähtsusega. Analüüsides kultuurilise identiteedi kujunemist ja selle manifestatsioone kultuuritekstides, peame seetõttu tegema vahet individuaalse ja kollektiivse ning tegeliku ja deklareeritud identiteedi vahel. Enesekirjeldustes väljendatud kollektiivne identiteet on käsitletav kultuuritegelikkuse diakroonilist ja sünkroonilist mõõdet korrastava ja liigendava instrumendina. Seesugusel viisil kujuneva identiteedi dünaamika paremaks mõistmiseks võib identiteediloome protsessi kujutleda mudeliloomena.

Märksõnad: kultuur, identiteet, semiootiline modelleerimine, kultuurisemiootika

 

Linna representeerimisest piltpostkaartidel
Tiit Remm

Artiklis vaadeldakse linnateemaliste piltpostkaartide erinevaid aspekte ning selgitatakse nende toimevõimalusi. Kaartide välimusest lähtuvalt käsitletakse vaatelisi ja mittevaatelisi elemente ning teksti esinemist ja toimimist kaartidel. Need visuaalsed osad saavad oluliseks postkaardi kasutamisel kommunikatsioonis. Kuigi kommunikatsioon toimub eelkõige subjektide vahel, vaadeldakse siin sellega kaasnevat aspekti – subjektide maailmanägemuse, täpsemalt linnakujutelma mõjutamist. Kuna postkaardid on ühiskonnas laialt kasutatavad, ei ole tegu üksnes individuaalse, vaid olulisel määral ka sotsiaalse nähtusega, millel on ka vastav mõjujõud sotsiaalse reaalsuse kujundamisel. Inimeste mõjutamisel toimivad postkaardid korraga kahel kujul: iga üksik kaart kui oma sõnumiga tervik ning postkaartide üldine kujundus- ja kasutuspraktika oma tendentsidega. Lähtuvalt kaartide visuaalsest kujundusest luuakse tüpoloogia linna postkaardil representeerimise erinevatest viisidest. Et analüüsida postkaarte, võttes arvesse nende kasutamist, eristatakse kaartide loomises-kasutamises erinevaid tasandeid ja artefaktilise kaardi vastavaid etappe. Need on materiaalse kaardi looja, kaardiga kirja postitaja ja kirja adressaadi tegevused ja postkaardi vastavad tasandid. Analüüsis keskendutakse eelkõige esimese tasandi kaardile, kuna siis on linnateemalise piltpostkaardi linna representeeriv omadus suhteliselt kõige tähtsam.

Märksõnad: sotsiosemiootika, visuaalsemiootika, postkaardid, representatsioonid, linnakujutelm, reaalsuse konstrueerimine

 

Sovetijärgne propaganda: reklaami aastakümme
Jelena Grigorjeva

Reklaami tehnikas ja sisus 10 aasta (1993-2003) vältel toimunud muutuste uurimine lubab jälgida ka ühiskonna kultuurilises teadvuses toimunud muutusi. Üldistades võib öelda, et toimub liikumine iroonilise erootilise pinge juurest iroonilise musta huumori suunas. Eelkõige vaadeldakse veenmise diskursiivseid vahendeid (veenmise “argumente”). Reklaamitehnikate puhul võib eristada tervet kompleksi selliseid argumente, mis oma olemuselt meenutavad V. Proppi poolt vene muinasjuttude põhjal esile toodud teksti funktsioone. Kunsti ja kunstivõtteid nähakse kõige tugevamate argumentidena veenmise protsessis. Erilist huvi pakuvad minu analüüsi jaoks juhud, kus natsionalistlik sisu imiteerib kunstilist või erootilist laadi diskursust. Vahel see rahvuslik paatos asendab isegi esialgset tarbimise eesmärki ning sellisel juhul kaotab reklaam oma kommertsliku sihi ning muutub poliitiliseks propagandaks. Põhimõtteliselt ei ole suurt erinevust reklaami ja propaganda vahel: mõlemad nähtused teenivad majanduslikku tulu, kuid kumbki ei tee seda otse, vaid atraktiivse asenduse teel.

Märksõnad: veenmise- ja propagandateooria; reklaami kui kunstilise teksti struktuur; sovetijärgne propaganda