ACTA SEMIOTICA ESTICA IV, 2007
Acta Semiotica Estica neljandas numbris on vaatluse all mitmesugused semiootilised süsteemid, nende ülesehitus ja suhted kon- tekstiga, tähelepanu fookuses on sageli piiri ja piiritlemise teema. Oluline märksõna on ka “loodus”; mitmes artiklis tegeldakse eesti materjaliga. Pea pooled selle numbri artiklitest põhinevad konverentsil “Semiootika piirid” peetud ettekannetel (Linnar Priimägi, Berk Vaher, Kadri Tüür, Timo Maran, Renata Sõukand, Tiit Remm). Veel saab lugeda Indrek Ibruse, Maris Saare, Eva Lepiku, Katre Väli ja Ester Võsu käsitlusi. Rubriigis Märkamisi võib lugeja koos Tim Ingoldiga teha mõne sammu eluökoloogia poole ja osaleda Anti Saare ökokriitilises ekskursis looduskirjandusse. Neli autorit on võtnud luubi alla Teun A. Van Dijki suurteose “Ideoloogia. Multidistsiplinaarne käsitlus”. Kroonika annab ülevaate semiootikute suurematest ettevõtmistest 2006. aastal.
Koostanud ning toimetanud: Elin Sütiste ja Silvi Salupere
Keeletoimetaja: Eva Lepik
Kaanekujundus: Rauno Thomas Moss
331 lehekülge
Eesti Semiootika Selts, 2007
Sisukord
Eessõna, 7-10
Linnar Priimägi – Semiosfääri piir, 11-25 [abstrakt]
Berk Vaher – Eneseloome utoopilises eksotitsismis: Abdul Mati Klarweini “Milk N’ Honey”, 26-47 [abstrakt]
Timo Maran – Ökosemiootilise analüüsi perspektiivid: loodusteksti mõiste, 48-72 [abstrakt]
Kadri Tüür – Looduskirjanduse määratlus, 73-96 [abstrakt]
Indrek Ibrus – Võim süsteemis kui semiootiline probleem (uue meedia näitel), 97-113 [abstrakt]
Katre Väli – Luulest ja luuletajast tänapäeva eesti teatrilaval: “Johannese passioon”, 114-133 [abstrakt]
Tiit Remm – Koha ajalisusest, 134-145 [abstrakt]
Maris Saar – “Piiririigi” ruumiline aeg, 146-159 [abstrakt]
Renata Sõukand – Mis teeb taimest ravimtaime?, 160-174 [abstrakt]
Eva Lepik – Karl Ristikivi “Põleva lipu” leitmotiividest, 175-194 [abstrakt]
Ester Võsu – Kultuur kui draama I, 195-224 [abstrakt]
Märkamisi
Tim Ingold. Kultuur, loodus, keskkond. Sammud eluökoloogia poole, 227-248.
Anti Saar. Kõrendid. Ökokriitiline ekskurss looduskirjandusse, 249-271.
Andreas Ventsel, Liina Kanger, Silver Rattasepp, Silvi Salupere. Teun A. van Dijki “Ideoloogia” neljast vaatevinklist, 272-298.
Kroonika, 301-321
Abstracts, 325-331
Abstraktid
Semiosfääri piir
Linnar Priimägi
Juri Mihhailovits Lotmani “semiosfääri” mõiste tekkis “kollektiivse mälu” mõistest ja kujutab endast “”kultuuri kui niisuguse” mudelit”. Tegu on kontseptsiooniga, mille sisu avaneb võrdluses nii Vladimir Ivanovits Vernadski “biosfääriga” ja Gottfried Wilhelm Leibnizi “monaadide maailmaga” kui ka Parmenidese “olemise”, Georg Cantori “transfiniitse arvu” mudeliga, Benoit Mandelbroti fraktalite-geomeetriaga ning Johann Wolfgang von Goethe “morfoloogiaga”. Nendest analoogiatest kokku selgub J. M. Lotmani mudeli “rangus, rikkus” ja “töötavus”.
Märksõnad : semiosfäär, kollektiivne mälu, Juri Lotman, biosfäär, Vladimir Vernadski, monaad, Gottfried Wilhelm Leibniz, olemine, Parmenides, transfiniitne arv, Georg Cantor, fraktal, Benoit Mandelbrot, morfoloogia, Johann Wolfgang von Goethe
Eneseloome utoopilises eksotitsismis: Abdul Mati Klarweini “Milk N’ Honey”
Berk Vaher
Inspireerituna akadeemilise huvi kasvust eksotitsismi suhtes lähtub artikkel mõningatest ainevalla teoreetilistest õigeksmõistmistest, keskendudes selle aspektidele romantilis-modernistliku kunstniku ülimas eneseloomeaktis läbi Teise. Rahuldumata (suuresti läänestatud) tegelike eksootiliste kultuuridega, loob eksoot omaenda hübriidse märgisüsteemi, milles mitmesuguste eksootiliste kultuuride elemendid segunevad, et lahendada võistlevate identiteetide üleküllus ning kehtestada ülimuslik ja kõikehõlmav identiteet. Kunstnik Abdul Mati Klarwein on selle praktika keerukas ja põnev näide. Tema esteetiline ja spirituaalne utoopilis-eksootilise eneseloome akt raamatus “Milk N’ Honey” (1973) on sisuliselt vana ja uue Testamendi radikaalne ümberkirjutus, mis kätkeb pilte tema enda kujundatud Alephi pühamu nimelisest kabelist ning tekste, milles põimuvad mustanahaliste släng ja juudi huumor. Ma väidan, et oleks lühinägelik käsitada Klarweini postkolonialistlikus võtmes, pelga valge “negrofiili” või “orientalistina”, kes sobrab eksootilistes kultuurides oma kunstnikukarjääri eduks; evides keerukat etnilist tausta araabiasõbralikust saksa-juudi perekonnast, sai ta oma hariduse Pariisi avangardis ning leidis mõistvaima kultuurilise konteksti afroameerika astro-black vaimsuse utoopilises eksotitsismis.
Märksõnad: eksotitsism, kunst, kirjandus, kontrakultuur, müstitsism
Ökosemiootilise analüüsi perspektiivid: loodusteksti mõiste
Timo Maran
Artikli eesmärgiks on ökosemiootika edendamine praktilise analüüsimeetodi suunas. Selleks tutvustatakse esmalt tähenduse ja konteksti seost kui semiootikas immanentselt sisalduvat võimalust ökoloogiliseks vaateks. Seejärel analüüsitakse erinevaid perspektiive ökosemiootikas, kirjeldades bioloogilist ja kultuurilist ökosemiootikat ning lugedes kriitiliselt W. Nöthi ja K. Kulli käsitlusi. Autor rõhutab vajadust kombineerida neid ökosemiootilisi lähenemisi viisil, et tekkiv süntees arvestaks ühtaegu nii looduse enda semiootilisust kui suudaks ka analüüsida looduse kujutamist kirjutatud tekstides. Selle eesmärgi täitmiseks tutvustatakse loodusteksti mudelit, mis ühendab kahte tähendusseoste läbi seotud osapoolt – kirjutatud teksti ja looduskeskkonda. Loodusteksti kontseptsiooni toetuseks tutvustatakse Tartu-Moskva koolkonna semiootikute jt autorite tekstikäsitlusi, mis on piisavalt avarad hõlmamaks peale inimeste ka teiste elusolendite semiootilist aktiivsust ja keskkonnaloomet. Loodusteksti kontseptsioon võimaldab looduskirjandust määratleda kui inimese jaoks võõrsemiootilise sfääri sõnastatud esteetilist tunnustust. Samuti lubab loodusteksti mõiste selgitada looduskirjanduse marginaalsust, põhjendades seda kahe eri tekstitüübi interpretatsioonivajadusega. Artikli lõpus esitatakse praktilise ökosemiootilise analüüsi lähtekohad, mis keskenduvad looduskeskkonna ja kirjutatud teksti seostele, looduse valikulisele kujutamisele ning tekstis esitatud võimalustele loodusega suhtlemiseks ja suhestumiseks. Viimase raames püüab ökosemiootiline analüüs tuvastada looduskirjanduse autori kehalisust, looduskogemuse konkreetsust, keskkonnaga suhestumiseks kasutatud tajuvõimalusi jt zoosemiootilise modelleerimise jälgi looduskirjanduses.
Märksõnad: kontekst, looduskirjandus, loodustekst, tekst, zoosemiootiline modelleerimine, ökosemiootika, ökosemiootiline analüüs
Looduskirjanduse määratlus
Kadri Tüür
Ökokriitika kirjandusteaduslikku uurimisvalda esindavates uurimustes on mõistet ‘looduskirjandus’ kasutatud enamasti niisuguste tekstide kohta, mis on kirjutatud esseistlikus proosavormis, sisaldavad loodusteaduslikku informatsiooni ning teksti autori kui kodaniku eetilisi tõekspidamisi meid ümbritseva looduskeskkonna suhtes. Looduskirjandust peetakse selle uurijate seas selgelt äratuntavaks, mingite üldiselt aktsepteeritud nõuete järgi kirjutatud tekstikogumiks, mistõttu selle tähistamiseks kasutavad ingliskeelsed uurijad valdavalt terminit ‘zhanr’.
Artikli põhieesmärgiks on eesti looduskirjanduse näitel selgitada, kuivõrd need tekstid kannavad sarnaseid vormilisi omadusi. Vorm on zhanri määratlemisel oluline seetõttu, et mingi kindlat tüüpi, kergesti äratuntava vormi kinnistumisega suureneb automatism antud tekstitüübi vastuvõtmisel, s.t informatsiooni hulk, mida lugeja saab ainuüksi kindla vormi äratundmise kaudu.
Kui ajalooliselt on zhanriteooria olnud normatiivsusele suunatud, siis tänapäeval on enam levinud zhanri käsitlemine dünaamilise ja dialoogilise nähtusena, mille äratundmine võrsub lugejate ootustest, parasjagu kehtivast kaanonist ning tekste ümbritsevast üldisest kultuurisituatsioonist. Eesti looduskirjandust võib vaadelda ka kui peavoolu kirjandusega paralleelselt kulgevat allkirjandust. Tuues välja eesti looduskirjandusele omaseid tunnusjooni, võib neid üldisemalt grupeerides osutada, et looduskirjanduse tuumala kujuneb teadus-, ilu- ja tarbekirjanduse äärealade kattuvast osast.
Defineerides ümber teatud tüüpi perifeersed nähtused, käesoleval juhul loodusest kõnelevad tekstid, hoopis uue keskme – looduskirjanduse – suhtes, muutuvad nad ühest küljest nähtavamaks kui seni, teisalt aga kaotavad kindlasti ka osa oma piiripealsest semiootilisest aktiivsusest. Seetõttu peaksimegi looduskirjandust määratlevat mudelit kujutama dünaamilisena, mitmesuguste nihete kombinatsioonina, mitte aga uurijat ahistava valmis raamistikuna.
Märksõnad: looduskirjandus, kirjandusökoloogia, zhanr, allkirjandus
Võim süsteemis kui semiootiline probleem (uue meedia näitel)
Indrek Ibrus
Artikkel tegeleb küsimusega, mil määral peaks võim ning selle avaldumine ühiskonna erisugustes süsteemsetes alajaotustes olema semiootika jaoks huvipakkuv teema. Esmalt näidatakse, kuidas võim, väljendugu see siis majandusliku või poliitilise võimuna või hoopis õigusjõuna, mõjutab tänapäeval otseselt värskete (tehnoloogia-intensiivsete) meediaformaatide arengut. Samas demonstreeritakse ka seniste võimustruktuuride, ühiskonnas meediaobjektidega tegelevate väljakujunenud süsteemsete alajaotuste sisemist segadust, nende mõningast delegitimatsiooni süveneva meediamuutuse ajastul. Artikkel näitab, kuidas nüüdisaegse meediakonvergentsi tingimustes on mitmed seni suhteliselt eraldi seisnud ühiskondlikud allsüsteemid nagu tehnoloogia, kunst või majandus sunnitud uute meediaformaatide loomiseks ja haldamiseks aina tihenevasse dialoogi ning sestap ka hoopis uutesse võimuvahekordadesse. See dialoogiline praktika toodab korraga nii uusi kreoliseerunud sotsiaalseid süsteeme kui ka nende hallatavaid semiootilisi objektkeeli – meediaformaate. Artikkel küsib, kuidas on selline mitmekesine dialoogiline praktika ning komplekssed võimuvahekorrad analüüsitavad olemasolevate semiootikateooria vahenditega. Keskendudes seejuures Lotmani “dünaamiliste süsteemide semiootikale”, uurib artikkel, mida oleks antud lähenemisel õppida võimuküsimuse vaatlemisel teistelt, samuti olemuslikult süsteemiteoreetilistelt evolutsioonikäsitlustelt, mis oma distsiplinaarsest perspektiivist meediaobjektide arenguga metakeeleliselt suhestuvad. Võrdlusaluseks võetakse seejuures ennekõike Niklas Luhmanni sotsiaalsete süsteemide teooria, kuid ka Schumpeteri traditsioonis töötavad innovatsiooniuuringud. Võttes näitena aluseks praegused arengud mobiilimeedia vallast, osutab artikkel Lotmani tuuma ja perifeeria dünaamikamudelisse sissekirjutatud võimuteooria lihtsustatud rakendamise puudustele ning otsib võimalusi nende vältimiseks Luhmanni ja Michel Foucault’ võimuteooriate abiga. Võimaliku lahendusena pakub artikkel välja süsteemidevahelise dialoogilise kontrolli kontseptsiooni.
Märksõnad: võim, meedia evolutsioon, dialoogiline kontroll, interdistsiplinaarsus
Luulest ja luuletajast tänapäeva eesti teatrilaval: “Johannese passioon”
Katre Väli
Luulelavastus on võrdlemisi harvaesinev žanr teatrimaastikul ning suhteliselt väheuuritud valdkond nii Eesti kontekstis kui ka laiemalt. Siinne artikkel vaatleb luule esitamist ja luuletajate eluloo kujutamist laval. Olulisteks märksõnadeks on hääl, suulisus, rolliloome, luule- ja draamateksti tunnused ning luulelavastuse omadused. Luulelavastuse uurimine eeldab erinevate distsipliinide kasutamist, nt folkloristika, kirjandusteadus ja draamateooria.
Artikli keskseks objektiks on Rakvere Teatri “Johannese passioon”. Lavastuse peategelasteks on kolm eesti tuntud meesluuletajat Juhan Liiv, Juhan Smuul ja Juhan Viiding või kolm nimetut meest, kes esitavad kirjanike luuleloomingut. Peamiseks küsimuseks on, kas näitlejate käitumise, välimuse ja kõnemaneeri määrab luuletekstide sisu või kehastuvad nad (alateadlikult?) pigem vastavateks luuletajateks. Nii näitlejad kui vaatajad/kuulajad on paratamatult mõjutatud stereotüüpidest (kooliõpikute, tekstianalüüside põhjal) kirjanike elulugude kohta. Kõrvutamaks stereotüüpe ja kirjanikke kui tavainimesi, on artikli tarbeks lisateavet kogutud luuletajate päevikutest, kirjadest, esseistikast ning ühiskondliku tegevuse kajastustest.
Võrdluseks tuuakse näiteid erinevates Eesti teatrites 21. sajandil etendunud eesti luuletajatele pühendatud (Under, Tuglas, Smuul jt) lavastustest. Nende puhul uuritakse, kas luulelavastus tugineb pigem luuletaja biograafia seikadele ja kui tihedalt on need seostatud/seostatavad loominguga. Üldistavalt võib mainida, et luuletajat nähakse tänapäeva teatris pigem traagilise tegelaskujuna ning lavastajad kasutavad ära loomingus eeldatavalt kajastuvat õnnetut elulugu. Oma osa mängib luulelavastuste isikukesksuses luule kui personaalse eneseväljenduse intiimne olemus
Märksõnad: luulelavastus, stereotüüp, biograafia, eesti luule(tajad), suulisus
Koha ajalisusest
Tiit Remm
Ajaline mõtestamine on üks osa ümbritseva ruumi mõtestamisest. Artikkel keskendub kohale kui ühele paljudest ruumikontseptsioonidest, ning “koha” ajalisele mõtestamisele. Kohakäsitlused tegelevad erinevate aspektidega – kogemus, sotsiaalsus, füüsiline ruum -, mis on aluseks ka koha ajalisuse konstrueerimisel. Kirjeldades kohta “ruumilise semioosi tekstina”, ilmneb erinevate käsitluste struktuurne ühtsus. Koht on seotud teiste ruumikontseptsioonidega ning erinevate kohakäsitluste ajalisuse seostatavuse kõrval muutub oluliseks küsimus koha ajalisuse seostatavusest teiste ruumikontseptsioonide ajalise mõtestamisega.
Märksõnad: koht, aeg ja ruum, ruumisemiootika
“Piiririigi” ruumiline aeg
Maris Saar
Alates Emil Tode “Piiririigi” ilmumisest 1993. aasta lõpul on romaan olnud lugematu arvu kriitiliste käsitluste objektiks, lühikokkuvõtetest kuni bakalaureusetöödeni. Esile on tõstetud romaani säravalt poeetilist stiili ja innovatiivsust, aga ka provotseerivaid teemavalikuid.
Jutustamine esitub “Piiririigis” kirjadest, mida jutustaja kirjutab oma (võib-olla väljamõeldud) adressaadile. Tekstis eristuvad peategelane, kellega toimunust tagantjärele kirjutatakse, ning jutustaja, kes möödunud sündmusi meenutab ja nende üle arutleb. Teksti süžee moodustub stseenidest, mille kronoloogiline järjestus ja põhjuslikud seosed jäävad lugejale esitamata. Jutustamine liigub tagasi erinevate ajaperioodide juurde peategelase elus, kuid stseenid ühenduvad mitte ajaliste, vaid ruumiliste elementide kaudu ja võivad ühest ajast ja kohast teise liikuda vaid peategelase seoste läbi, kuivõrd mälu ei pruugi kronoloogilisele järjestusele alluda. Sellele vastavalt on keeruline romaani analüüsida klassikaliste narratoloogiliste meetodite abil: “Piiririigis” praktiliselt puudub stabiilne ajaline telg, mille suhtes jutustamine ajast hälbiks, ja mis võimaldaks romaani narratiivi anakroonilisust jälgida. Selline pihustatus võimaldab “Piiririigi” aega vaadelda postmodernistlikuna või müüdilisena.
Ruum on seega “Piiririigi” poeetikas väga olulisel kohal. “Piiririigi” toad, nende akendest avanevad vaated ja nende loodavad mõtisklused ning unelemised eristuvad kõik isesuguste olemisviisidena. Nendes eristuv tsentraalsustunnetus loob turvalisuse, suletuse ja maailmast eraldatuse tunde. “Piiririigi” maailm moodustub pigem ruumilistest kui ajalistest suurustest. Individuaalse taju allumatus kronoloogilisele korrastusele muudab romaani tegevustiku raskesti fikseeritavaks, samas aga kujundab teksti pigem selles looduv maailm kui kirjeldatavad sündmused.
Märksõnad: postmodernistlik aeg, retrospektiivne minajutustus, ruum, narratiivis, ruumipoeetika
Mis teeb taimest ravimtaime?
Renata Sõukand
Eesti rahvameditsiini potentsiaalsed ravimtaimed moodustavad ühe kolmandiku kogu kohalikust taimestikust. Käesolev artikkel otsib vastust küsimusele, miks just osa taimi on osutunud valituks. Analüüsi aluseks on eesti folkloristi ja keeleteadlase Jakob Hurda 1888. aasta üleskutsele vastuseks tulnud taimravi käsitlevate tekstide kogu. Analüüsimeetodina rakendatakse kõigepealt soome folkloristi Ilmari Mannineni esitatud eesti rahvameditsiini kolmikjaotust – ravimi kasutust mõjutavad selle sarnasus haigusega, kasvukoha ja haiguse vaheline seos ja kangus (tugevus võrreldes haigusega). Paraku sobib selline jaotus iseloomustama vaid alla poole eesti rahvameditsiini taimravi tekstidest. Samas, I. Mannineni kaks esimest kategooriat kattuvad põhimõtteliselt Ameerika semiootiku Charles Sanders Peirce’i kolmikjaotuse esimese kahe suurusega (päritolu = indeksiaalne seos ja sarnasus = ikooniline seos) ja kolmas kategooria mahub sümbolilise seose hulka. Ch. S. Peirce’i sümboliline seos võimaldab kolmandasse kategooriasse liigitada kõik taimed, mis on sattunud (või jäänud) kasutusesse teatud omaduste tõttu, mis viitavad mitte haigusele või selle päritolule endale, vaid muule jõule. Sellesse kategooriasse kuuluvad taimenimetused, mis viitavad taime kasutusele kindlate haiguste või organite raviks, aga ka tekstid, milles kirjeldatud toiming ei taga taime bioaktiivse toime väljendamiseks piisavat kontakti ravitava kohaga. Analüüsile tuginedes võib väita, et erinevalt I. Mannineni kirjeldusest toetub 19. sajandi eesti taimravi pigem taimega seotud kultuurilistele arusaamadele kui arvestab taime päritolu või taime sarnasust haigusega.
Märksõnad: Eesti rahvameditsiin, ravimtaimed, seos haiguse ja taime vahel, taimenimetus
Karl Ristikivi “Põleva lipu” leitmotiividest
Eva Lepik
Artiklis võetakse vaatluse alla Ristikivi ajalooliste romaanide tsükli avateose leitmotiiviline ülesehitus. Analüüsi aluseks on Boriss Gasparovi meetod, nn mõtteline induktsioon, mis lähtub teksti kahetisest loomusest (tekst kui hermeetiline terviklik artefakt ja samas kultuurikogemuse ja kultuurimälu avatud, voolava kontiinuumi akumulaator) ning kujutab endast teksti erinevatele tasanditele kuuluvate mõtteliste komponentide seostamist ning nende funktsioonide selgitamist kunstilise terviku loomises. Ühtlasi eeldab meetod avatud järgnemist motiivilise arengu loogikale, indutseeruvate tähenduste fikseerimist, et näidata motiivide põimumist ning positsioone teose semantilistes konfiguratsioonides. Artiklis käsitletakse “Põleva lipu” müüdilist aluspõhja ning varjatud tähenduskihte, mis tekivad romaanis ajalooliste sündmuste projitseerimisel piibellikule taustale (vana testamendi kuningate lood ja Kristuse kannatuslugu), axis mundi motiivi ja selle transformatsioonide (puu, mägi, tempel) rolli teose struktuuris, ning lindude ja teisikute motiivi.
Märksõnad: Karl Ristikivi, ajalooliste romaanide tsükkel, müüdilisus, motiivianalüüs
Kultuur kui draama I
Ester Võsu
Draama (näidendi) ja elu (sotsiaalkultuuriliste nähtuste) populaarne metafoorne võrdlus on lääne mõtteloos pika traditsiooniga, moodustades osa laiemast, theatrum mundi ideest. Draama kui “juurmetafoori” heuristiline potentsiaal on köitnud aga ka paljusid 20. sajandi teise poole sotsiaalteadlasi. Artikli esimene osa keskendubki draama mõistevälja kriitilis-võrdlevale analüüsile teatriteoorias ja sotsiaalteadustes alates möödunud sajandi keskpaigast. Eesmärgiks on anda ülevaade draama kui sotsiaalteadusliku analoogia geneesist ja varieeruvusest erinevates distsipliinides, traditsioonides ja eri autorite töödes ning sellega korrelatsioonis olevatest muutustest kultuurinähtuste mõtestamisel. Artikli teine osa on pühendatud kahe olulise vastandliku draama-analoogiat rakendava suuna põhjalikumale analüüsile. Esimene neist, kultuuriantropoloogia, käsitab “sotsiaalse draama” (Victor Turner) mudeli kaudu eeskätt kultuuri mitteargiseid, erilisi sündmusi, sidudes draama rituaalide, traditsioonide, liminaalsete faaside, konfliktide ja kriisidega. Siin on rõhuasetus dramaatikal, erakordsetel kultuurikogemustel, milles joonistuvad reljeefselt välja kollektiivses teadvuses “kirjutatud” stsenaariumid otsekui tragöödia indiviidiülesed jõud, mis suunavad üksikisikute käitumist. Teine, sotsioloogiast pärit suund, ei paku niivõrd konkreetset mudelit kuivõrd dramaturgilist perspektiivi (Erving Goffman) inimeste sotsiaalse interaktsiooni mõtestamiseks. Indiviidide igapäevast sotsiaalsete rollide etendamist käsitatakse kui aktiivset enesedramaturgiat, milles on ühtlasi määrava tähtsusega vastasmõjusuhted teiste sotsiaalsete tegutsejatega. Draama on viimasest aspektist vaadelduna eeskätt kognitiivne strateegia, mis aitab meil igapäevases sotsiaalses suhtluses hakkama saada, oma eri rollide võrgustikust koosnevat mina kujundada ja teisi mõista.
Märksõnad: draama, analoogia, sotsiaalteadused, Victor Turner, sotsiaalne draama, Erving Goffman, dramaturgiline koolkond, sotsiaalsed rollid