ACTA SEMIOTICA ESTICA X, 2013
Acta Semiotica Estica kümnes, juubelinumber tegeleb peamiselt eesti kultuuri erinevate tahkude tõlgendamisega. Number sisaldab Siim Sorokini, Mirjam Puumeistri, Terje Looguse, Anneli Mihkelevi, Margit Marani ja Nelly Mäekivi, Maria-Kristiina Lotmani, Mihhail Lotmani ja Rebekka Lotmani artikleid. Rubriigis Märkamisi kirjutavad Igor Cernov, Aare Pilv, Peeter Järvelaid, Maarja Yano, Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel, Kalevi Kull ja Timo Maran, samuti leiab sealt Juri Lotmani teksti “Primaarse ja sekundaarse suhtest kommunikatiiv-modelleerivates süsteemides” tõlke. Kroonika annab ülevaate semiootikute suurematest ettevõtmistest 2012. aastal.
Koostanud ning toimetanud: Elin Sütiste ja Silvi Salupere
Keeletoimetaja: Eva Lepik
Kaanekujundus: Rauno Thomas Moss
274 lehekülge
Eesti Semiootika Selts, 2013
Sisukord
Eessõna, 7-10
Siim Sorokin – Televaatajate ühistoimeline tähendusloome, 11-39 [abstrakt]
Mirjam Puumeister – Rütm kunstikeele korrastusprintsiibina, 40-59 [abstrakt]
Terje Loogus – Miks eestlane sööb sireliõisi ehk kultuuriliste konnotatsioonide tõlgitavus, 60-78 [abstrakt]
Anneli Mihkelev – Paul-Eerik Rummo “Hamleti laulud” uusi tähendusi loomas, 79-99 [abstrakt]
Margit Maran – Somaatilised metafoorid eesti teadusterminoloogias. Eesti keele koondkorpuse teadustekstide põhine uuring, 100-128 [abstrakt]
Nelly Mäekivi – Roll ja kommunikatsioon: zoosemiootiline käsitlus, 129-147 [abstrakt]
Maria-Kristiina Lotman, Mihhail Lotman ja Rebekka Lotman – Autometakirjeldus eesti luules V, 148-189 [abstrakt]
Märkamisi
Silvi Salupere. Igor Cernov 70, 193-197
Igor Cernov. Katastroofi semiootikast: sissejuhatavaid marginaale, 197-200
Aare Pilv. CERNOV (Katkend “Aeglaste” I osast), 200-203
Peeter Järvelaid. Tekstist ja ruumist. Igor Gräzini 60. sünnipäevaks, 204-219
Juri Lotman. Primaarse ja sekundaarse suhtest kommunikatiiv-modelleerivates süsteemides, 220-223
Maarja Yano. Kultuur on loomulik, kultuur on looduslik, 224-228
Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel. Vene kultuurist kultuurisemiootika vaatepunktist, 229-237
Kalevi Kull ja Timo Maran. Semiootikaajakirjad maailmas praegu, 238-243
Kroonika 247-265
Abstracts 269-274
Abstraktid
Televaatajate ühistoimeline tähendusloome
Siim Sorokin
Käesolev artikkel keskendub USA tipptunni teleseriaale arvustavate blogide kommentaariumides toimuvatele kollektiivsetele aruteludele. Kommentaaritekste mõtestatakse kogetavast televisuaalsest narratiivist (s.o selle ünklikkusest ja ebapiisavaist vastusist) johtuvate loovväljunditena, mis avavad võimaluse teostada reaalajas vormuvate vaatajalike tähenduste ja nendeni viivate tähendusloomeprotsesside süvaanaüüsi. Nimetatud anaüütilist rõhuasetust toestab David Hermani käsitlus “isikuülesest narratiivsest situatsioonist”, millest tõukuvalt väidetakse, et vaatajate-kommenteerijate ühistoimelise, loomingulise plottimise tulem on eritletav järjepidevalt areneva ning keskse autorita majakana. Käesolev originaalmõiste, mis ühtlasi aitab laiendada H. Porter Abbotti kontseptsiooni “umbsõlmest”, piiritleb vaatajate-kommenteerijate kollektiivsel eeltööl põhinevat ühendressurssi, millele intersubjektiivses internetiruumis ringlevaid isikupäraseid tähendusvariatsioone koondavana on omistatav isiku- ja kogukonnaÜlene ulatus. Kontseptsioon majakast kui sellisest visandab niisiis empiirilise kuvandi tänapäevasest, transmediaalsest, jagatud televisioonikogemusest. Artikli esimeses osas antakse ülevaade sarivormi kui sellise kompositsioonilistest ja retseptiivsetest iseärasustest. Lähemalt tutvustatakse USA teleseriaali “Lost” (“Teadmata kadunud”) narratiivseid ja vastasmõjulisi eripärasid. Teises osas luuakse televaatajate Ühistoimeliste tähendusloomeprotsesside uurimiseks kohane mõistestik, mis seejärel leiab rakendust Ühe konkreetse “Losti” episoodi retseptsiooni lähianaüüsis.
Märksõnad: majakas, plottimine, tähendusloome, jaotatud kognitsioon, jaotatud intentsionaalsus, ajaveebid, teleseriaal, sarivorm, kommentaariumid
Rütm kunstikeele korrastusprintsiibina
Mirjam Puumeister
Artiklis vaadeldakse rütmi kui olulist faktorit kunstilise terviku loomisel ning, üldisemalt, poeetilisuse kui sellise esiletõstmisel. Et tabada rütmi osakaalu kunstikeele korrastuses, võrdleme kahte valdkonda – luulet ning (autori)animatsiooni -, mis väliselt paistavad piisavalt erinevad, kuid lähemalt vaadates ning süvatasandil ilmnevad sarnaselt korrastatuna ja teineteisesse tõlgitavatena. Vaatluse all on kogumik “Must lagi” (2007), mille moodustavad seitsme eesti luuletuse põhjal valminud animatsioonfilmid. Kui vaadelda luule ja animatsiooni vahelist intersemiootilist tõlkimist, siis ilmneb, et see toimib pigem rütmilise liigenduse, mitte semantiliselt terviklike üksuste alusel. Teoreetiliseks baasiks on eelkõige tõlkesemiootika ja Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika. Konkreetse näitena esitame Priit Pärna/Jüri Udi teksti “Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli…” analüüsi.
Märksõnad: kultuurisemiootika, rütm, luulekeel, animatsioonikeel, intersemiootiline tõlkimine
Miks eestlane sööb sireliõisi ehk kultuuriliste konnotatsioonide tõlgitavus
Terje Loogus
Enamik kultuurispetsiifilisi sõnu on tekstis kergesti äratuntavad, kuna neid kas seostatakse mingi teatud kindla keele ja kultuuriga või markeeritakse kui “võõraid” ning reeglina ei ole neid võimalik üksüheselt teise keelde tõlkida. Samas leidub ka kultuurispetsiifilisi nähtusi, mille keelemärgid on väliselt markeerimata ja näiliselt vabalt ülekantavad, kuid mis ometi kannavad endas erilist konnotatiivset tähendust, mis ilmneb alles teatud kultuurilises kontekstis. Konnotatsioonid kui keelemärkide kultuurispetsiifilised tähenduskomponendid on seotud teatud kultuurilise või kommunikatiivse kontekstiga ja mängivad olulist rolli tekstist arusaamisel ja kommunikatsioonipartnerite omavahelisel suhtlemisel. Kui denotatiivsel tasandil peetakse tõlkimist reeglina võimalikuks, olgugi et mitte alati probleemivabaks, siis keelemärkide konnotatiivsete tähenduste ülekandmine seab tõlkijad palju suuremate probleemide ette, mis mõnikord viib tõdemuseni tõlkimise võimatusest. Sageli arvatakse ekslikult, et keelemärkide üksühele vastavus signifikandi tasandil tähendab ka täielikku vastavust signifikaadi tasandil. Probleem on aga tõsisem, kuna näiliselt vabalt tõlgitavate sõnade konnotatsioonid ei ole enamasti kusagil kirja pandud ja sõltuvad kontekstist kui infokandjast ja kultuurispetsiifilistest iseärasustest. Järelikult ei saa neid traditsioonilises mõttes tõlkida, vaid tuleb edasi anda teiste tekstiloome vahendite abil. Artikli eesmärk on uurida, milliste mudelite abil kirjeldatakse arusaamist tõlkeprotsessis, kuidas tekstist arusaamine mõjutab tõlgitavust ja kas kultuuriliste konnotatsioonide kui varjatud kultuurispetsiifika tõlkimine on võimalik või vajalik. Teoreetilisi seisukohti illustreeritakse ilukirjandusliku tõlke näidete varal.
Märksõnad: tõlkimine, arusaamine, kultuurispetsiifika, konnotatsioonid, kultuurierinevused.
Paul-Eerik Rummo “Hamleti laulud” uusi tähendusi loomas
Anneli Mihkelev
Paul-Eerik Rummo kaheosaline luuletus “Hamleti laulud” ilmus 1964. aastal kogumikus “Tule ikka mu rõõmude juurde”. Helilooja Veljo Tormis kirjutas teisele osale viisi 1964. aastal ja esimesele osale 1965. aastal. Seega eksisteerib see tekst korraga kahes keeles – verbaalses luulekeeles ja muusika keeles ning on seetõttu väga hea näide intermeedialisusest ja intersemiootilisusest. Kultuuritekstina ühendab see tekst endas nii verbaalse kui ka auditiivse ning lõpuks, tänu 1978. aastal Noorsooteatris etendunud Mati Undi luulekavale “Hamleti laulud”, ka visuaalse aspekti. Kõik need kultuuritekstid eraldi ja koos asetavad Hamleti kui sümboli eesti kultuuri midagi tähendama ja tegema. Kuna Paul-Eerik Rummo teoses domineerib Hamleti kuulsa monoloogi motiiv “Olla või mitte olla”, siis antud artikkel keskendubki selle monoloogiga seotud tähendusväljale. Artiklis tulevad vaatluse alla intertekstuaalsed suhted “Hamleti” kaasaegsete kultuuritekstidega (Christopher Marlowe “Doktor Faustus”) ning hilisemate “Hamleti” tõlgendustega, sh eesti autorite loominguga (Gustav Suits, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kross jt). Peale intertekstuaalsete suhete võib Rummo/Tormise “Hamleti laulude” puhul näha, kuidas eri kunstiliikide märgisüsteemid osaliselt kattuvad, kui vaadelda luuletuse teksti eraldi ja sama teksti eraldi kui laulu, mille verbaalne osa on tõlgitud muusika keelde. Artiklis analüüsitakse, kuidas omavahel toimivad verbaalsed, visuaalsed ja auditiivsed märgid, mida “Hamleti laulude” loomisel on kasutatud.
Märksõnad: eesti luule, Shakespeare, intersemioos, muusika, intertekstuaalsus, identiteet.
Somaatilised metafoorid eesti teadusterminoloogias. Eesti keele koondkorpuse teadustekstide põhine uuring
Margit Maran
Artiklis käsitletakse somaatilisi metafoore eesti teadusterminoloogias, eeldades, et sarnased mustrid mängivad olulist rolli eesti oskussõnavara tekkimises laiemalt. Ulevaade lähtub nüüdisaegsest kognitiivsest metafooriteooriast ning tutvustab selle puutepunkte terminoloogiateooria ja korpuslingvistikaga. Analüüs hõlmab ülekantud tähendusega somaatiliste elementidega termineid Tartu Ülikooli Eesti keele koondkorpuse teadustekstides. Selliseid metafoorseid termineid analüüsitakse nii vormilisest kui kontseptuaalsest küljest ning kirjeldatakse metafoorse motivatsiooni alust. Valdav osa somaatilise päritoluga metafoorsetest terminitest on kahest tüvest koosnevad liitsõnad, kusjuures üks moodustusosa esineb otseses, teine ülekantud tähenduses, s.t terminid on osametafoorsed. Täismetafoorseid termineid leidub enam loodusteaduse taksoninimetustes, kus mingi liigi ühe ereda iseloomuliku tunnuse järgi nimetamisel on pikk rahvalik traditsioon. Somaatiline aines osaleb metafoorses terminiloomes harva vahetult. Enamasti on uus tähendus metaforiseerumise tulemusena esmalt kinnistunud üldkeelde ning alles järgmises etapis leidnud kasutust terminis. Metafoorset ülekannet motiveerib inimkeha kui kolmemõõtmelise püstise asendiga olendi, inimkeha kui funktsioneeriva organismi ning inimkeha kui terviku ja selle osade vaheline kujutus. Erinevad kehaosad motiveerivad metafoorset kujutust peamiselt välise kuju ja asendi proportsionaalsusega.
Märksõnad: kognitiivne metafooriteooria, somaatilised metafoorid, teadusdiskursus, korpuslingvistika, kognitiivne terminoloogia, deskriptiivne terminoloogia.
Roll ja kommunikatsioon: zoosemiootiline käsitlus
Nelly Mäekivi
Artikkel keskendub loomade kommunikatsiooni uurimisele, lähtudes sotsiaalteadustes levinud rolli mõistestikust. Rolli ja kommunikatsiooni ühendamiseks zoosemiootilisest vaatepunktist antakse kõigepealt ülevaade rolli mõistest ning rolliga sarnaselt ja koos kasutatavatest mõistetest, et selguks, mida ja kuidas oleks vaja ümber mõtestada ja kohandada, et sotsiaalteadustes kasutusel olev roll ja sellega seotud mõisted oleksid rakendatavad zoosemiootikas. Keskendutakse rollide avaldumisele kommunikatsiooniakti käigus ning näidatakse, kuidas rollid ja kommunikatsioon teineteist vormivad ning kuidas kaks isendit on lävimise käigus vastastikku tingitud rollide kaudu teineteisega lahutamatult seotud. Kommunikatsiooniakti käsitlemisel kirjeldatakse veel rollikonfliktil ja -vahetusel põhinevaid olukordi, et näidata nende mõju lävivatele loomadele ja nendevahelisele suhtele.
Märksõnad: roll, kommunikatsioon, zoosemiootika, rollikonflikt, rollivahetus.
Autometakirjeldus eesti luules V
Maria-Kristiina Lotman, Mihhail Lotman ja Rebekka Lotman
Artikli eesmärgiks on süstematiseerida märgilisi mehhanisme eesti ilukirjanduslikus luules. Eraldi käsitlemist leiavad need vormid, mida Roman Timentshik nimetab autometakirjeldavateks (1975). Uurimisobjektiks on kogu eesti luule alates Kristjan Jaak Petersonist ja lõpetades kaasaegsete autoritega. Lausanalüüs on tehtud 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse autorite põhjal, samuti 20. sajandi lõpust, pisteliselt on käsitletud ka 1930.– 1960. aastate tekste. Artikli neljas osa käsitleb rütmi.
Märksõnad: värsiõpetus, autometakirjeldus, eesti värss, semiootika, värsirütm.