ACTA SEMIOTICA ESTICA XI, 2014

Käesolev Acta Semiotica Estica erinumber nominatsiooni semiootikast on koostatud teadusprojekti „Nimetamise võim ühiskonnas ja kultuuris“ põhitäitjate artiklitest. Käsitlemist leiavad nii päris- kui üldnimedega seostuvad teemad: vaadeldakse nimetamist kui tähendusloome protsessi, semiootilist modelleerimist, maailma korrastamise ja mõtestamise moodust nii sotsiaalsetes situatsioonides kui kunstilistes tekstides. Artiklites analüüsitakse integratsiooni mõistet sotsioloogilistes ja semiootilistes ühiskonnakäsitlustes, sotsiokultuurilist kategoriseerimist, poliitilist retoorikat, õppejõu professionaalset identiteeti ja selle suhet institutsionaalse ideoloogiaga, eesti kirjanduslugusid kui kultuuriteksti, kirjanduse sotsiaalset modelleerivat funtsiooni Johannes Semperi „Kivi kivi peale“ näitel, Jossif Brodski luulet ning Karl Ristikivi „Põlevas lipus“ kasutatud jutustamisstrateegiaid. Traditsioonilises „Märkamiste“ rubriigis ilmub tõlge Boriss Gasparovi tuntud artiklist „Tähelepanekuid Bulgakovi romaani „Meister ja Margarita“ motiivistruktuuri kohta“; kroonikaosa annab ülevaate olulisematest semiootika-alastest ettevõtmistest 2013. aastal.

Kogumiku toimetajad: Ülle Pärli ja Tanel Pern
Keeletoimetaja: Eva Lepik
Kaanekujundus: Rauno Thomas Moss
Kaanefoto: Timo Maran
Eesti Semiootika Selts 2014

Kogumiku väljaandmist toetas ETF grant 7988.

Avatud juurdepääs numbrile.

 

Sisukord

Saateks, 7-10
Tiit Remm – Ühtsest nimetamisest tegevuseni: integratsiooni mõistest ja objektist sotsiokultuurilise maailma uurimisel, 11-30
Anti Randviir – Suhtlusolukordade korraldamine: näide Eestist, 31-67
Andreas Ventsel – Metonüümia ja metafoor II maailmasõja-aegses Eesti poliitilises retoorikas, 68-101
Anu Sarv – Õppejõu professionaalne identiteet ülikooli institutsionaalse ideoloogia mõjuväljas, 102-126
Tanel Pern – Vabadus ja ideaalid: kirjanduse sotsiaalne modelleeriv funktsioon Johannes Semperi romaanis „Kivi kivi peale”, 127-144
Kristin Vaik – Üldistavaid tähelepanekuid paguluses ilmunud eesti kirjanduslugude pinnalt, 145-177
Ülle Pärli – Luule maailma nimetamas, 178-207
Eva Lepik – Jutustajakujudest Karl Ristikivi „Põlevas lipus”, 208-230

Märkamisi
Boriss Gasparov – Tähelepanekuid Bulgakovi romaani „Meister ja Margarita” motiivistruktuuri kohta, 233-298
Andres Ventsel – Kõnede kujundav jõud: luues rahvust, 299-306

Kroonika 2013, 307-320
Abstracts, 321-328

 

Abstraktid

 

Ühtsest nimetamisest tegevuseni: integratsiooni mõistest ja objektist sotsiokultuurilise maailma uurimisel
Tiit Remm

Sotsiokultuurilise maailma kui uurimisobjekti üheks olulisemaks iseloo- mustavaks jooneks võib pidada selle integreeritust. Kui sotsiokultuurilise maailma mudel ei esita üksnes nähtuste kogumit, vaid olemuslikku korras- tatust, mis on sotsiokultuurilise maailma toimimisprotsessi aluseks ja tule- museks, siis püstitub küsimus, mis täpsemalt on selle korrastatuse alus (ehk milline on sidusus) ning mis määrab tervikud ja ühikud selles. Siinses artik- lis käsitlen integratsiooni tüüpe ja protsesse objektmaailma mõtestamisel ja uuritavaks tegemisel, lähtudes Juri Lotmani kirjeldatud integreerivatest mehhanismidest semiootilises üksuses ja selle kirjeldamisel ning Pitirim Sorokini esitatud ühtsuste tüüpidest. Neid täiendan Talcott Parsonsi vaatega kogukonnale sotsiaalse süsteemi integreeriva tuumana ja Pierre Bourdieu’ habitus’e rolliga sotsiokultuurilise maailma sidusa ja tähendusliku tervikuna mõtestamisel.

Märksõnad: integratsioon, sotsiokultuuriline maailm, sotsiaalteooria, Lotman, Sorokin, Parsons, Bourdieu

 

Suhtlusolukordade korraldamine: näide Eestist
Anti Randviir

Kuidas selgitada totalitaarkogukondade olemasolu selles valguses, et hege- moonilisi ideoloogiaid (natsism, stalinism, religioosne radikalism) on pidevalt ja ka hiljuti hukka mõistetud? Kuidas saavad globaliseeruvas maailmas tekkida infosaared, kus inimesed elavad isoleeritud semiootilistes reaalsustes? Kuidas on ikka veel võimalik juba ammu hukkamõistetud argumentatsiooni ja po- liitika baasilt manipuleerida massidega? Kuidas on võimalik allutada inimesed režiimide alla, mis on nende füüsilise ja semiootilise mineviku hävitanutega tüpoloogiliselt samased? Need on küsimused, millega käesolev artikkel tegeleb, püüdes leida semiootiliste reaalsuste korraldamises suhtlusolukordade kaudu just selles aspektis, kuidas toimub viimastes erinevate objektitüüpide konstrueerimine. Semiootiliste reaalsuste loomisel kasutatavad metavajadused näitavad kultuurituuma moodustavate makrotähistatavate väärtuspõhist struktuuri. Makrotähistatavate kasutamine ja metavajadustega osav manipu- leerimine võimaldab luua uusi ja uudseid semiootilisi liike suletud sotsio- kultuurilistesse süsteemidesse, mis põhinevad ümbritseva ühepoolsel tähen- dustamisel ning mis toimivad autokommunikatiivsete tagasisideringide kaudu. Vastavad arutelunäited on valitud ühest kõige põhjalikumast ja vii- mistletumast eksperimendist, mis Uue Inimese ja suletud semiootilise reaalsuse loomisel kunagi läbi on viidud – see on pärit endise Nõukogude Liidu ja tänapäevase putiniseeritud Venemaa territooriumilt.

Märksõnad: sotsiosemiootika, suhtlusolukord, totalitarism, metavajadused, sootsiumiloome, semiootiline saarestumine, ühepoolne suhtlus, nimeta- mine ja viitereaalsused, Nõukogude Inimene, Pronksiöö, identiteedidiskur- sus, reaalsusmajandus, ühiskondlikud, kultuurilised ja füüsilised objektid

 

Metonüümia ja metafoor II maailmasõja-aegses Eesti poliitilises retoorikas
Andreas Ventsel

Artiklis jälgitakse poliitilise retoorika muutumisi Eesti avalikus tekstiringlu- ses ajavahemiku jooksul, mis algab vahetult enne II maailmasõda ning lõpeb Saksa vägede taandumisega Eestist augustis 1944. Seega jäävad käsitletava perioodi sisse 1940. aasta juunipööre, Eesti „liitumine” ehk „vastuvõtmine” Nõukogude Liidu koosseisu ning Saksa okupatsiooni aeg.

Vaadeldakse, kuidas erinevad riigivõimud konstrueerisid eestlaste ava- likku poliitilis-kultuurilist identiteeti. Tähelepanu keskmes on ennekõike tekstid, kus varasema identiteedi seisukohalt olulisi märke hakati kasutama uute (nõukogude ja natsionaalsotsialistliku) ideoloogiliste diskursuste juu- rutamisel. Semiootika ja diskursuseteooria uurimismeetodeid kasutades on eesmärgiks analüüsida nimetatud muutusi tekstide metafoorilise ja metonüü- milise organiseerimisprintsiibi valguses ning kontseptualiseerida võimusuhete raamistikus. Analüüsi materjaliks on 1938., 1939. ja 1940. aasta Päevalehes, 1940.–1941. aastal ilmunud Rahva Hääle numbrites ja Eesti Sõna 1941.– 1944. aasta numbrites ilmunud poliitilise eliidi kõned ning 1934.–1940. aastal ilmunud ja riiklikult koordineeritud eestlase identiteedi kujutamist käsitlevad artiklid.

Märksõnad: Retoorika, metonüümia/metafoor, hegemooniateooria, kultuuri- semiootika

 

Õppejõu professionaalne identiteet ülikooli institutsionaalse ideoloogia mõjuväljas
Anu Sarv

Professionaalse identiteedi kujunemine on seotud erinevate faktorite koos- mõjuga, nende hulgas on suur kaal töökeskkonna mõjul. Kuna professio- naalse enesemääratluse keskmes on arusaam endast kui rolli täitjast siis ka see, kuidas tajutakse töökeskkonna poolt töörollile esitatavaid ootusi ning kuivõrd need on kooskõlas enesetajuga, mõjutab suurel määral professio- naalse identiteedi kujunemist. Kui võtta vaatluse alla ülikooli õppejõu pro- fessionaalse enesemääratluse kujunemine, siis on oluline, millisel määral ja- gatakse ülikoolis sarnaseid tähendusi ja väärtusi õppejõu töö seisukohast. Ülikool oma ideoloogiaga (normide ja väärtustega, millest ülikooli tegevus lähtub) kujundab hoiakud ja suhtumise õppejõu töösse, mis omakorda suu- nab ja mõjutab seda, millisena tajub õppejõud oma töörolli ning mille mõ- juväljas on ka õppejõu professionaalse enesemääratluse kujunemine. Ka eri- nevad akadeemilise habitus’e uuringud näitavad, et viisid, kuidas indiviidid mõistavad oma rolli ja identiteeti akadeemilises maailmas, on mõjutatud lo- kaalsest kontekstist, sealhulgas diskursiivsest ideoloogiast, mida esindab ko- duülikool (Harris 2005; Clegg 2008; Entwistle 2009).

Antud artiklis vaadeldakse Tartu Ülikooli näitel, millisena tajuvad õp- pejõud oma rollile esitatud ootusi ning kuivõrd on need kooskõlas ülikooli- poolsete formaalsete ootuste ja normidega ning millist ideoloogiat Tartu Ülikool nende kaudu esindab. Selleks analüüsiti õppejõudude poolt kirjel- datud tajutud ootusi enda töörollile ning Tartu Ülikoolis kehtivaid doku- mente ja regulatsioone, mis käsitlevad õppejõutööd, sellele esitatavaid ootusi ja nõudeid ning mis seeläbi peegeldavad ka ülikooli kui institutsiooni ideoloogiat õppejõu tööga seoses. Analüüsi tulemusena võib väita, et on olemas märgatav lahknevus õppejõudude poolt tajutud ja ülikoolipoolsete formaalsete ootuste vahel, mis peegeldavad ideoloogiat, milles õppejõutöö kvalitatiivsed kategooriad ei ole tähistatud.

Märksõnad: professionaalne identiteet, rolliootused, diskursiivne ideoloogia

 

Vabadus ja ideaalid: kirjanduse sotsiaalne modelleeriv funktsioon Johannes Semperi romaanis „Kivi kivi peale”
Tanel Pern

Käesolev artikkel käsitleb ühiskonna modelleerimise erinevaid tahke Johan- nes Semperi romaanis „Kivi kivi peale”. Kirjandusteksti vaadeldakse siin selle sotsiaalses modelleerivas funktsioonis. Mõista on seda võimalik kaheti, nii üldiselt üksikule, kui üksikult üldisele kulgeva protsessina: ühelt poolt on kirjandustekst miski, mis ühiskonnast mudeleid laenab, situatsioone idealiseerib ja neid oma tarbeks ümber töötab. Teiselt poolt toimib kirjan- dus ühiskonna – nii selle üksikute liikmete, kui terviku – jaoks mudelite allikana. Nii nagu kirjandusteksti vastuvõtt erinevates situatsioonides muutub, on dünaamiline ka tema staatus mudelina.

Semperi romaan esitab maailma suuresti arhitekti pilgu läbi. Nii on ro- maanis üheks olulisemaks mudeliks majad või kodud. Ühelt poolt või- maldavad need anda teatava läbilõike ühiskonnast. Teisalt väljendub nende kaudu teatav arusaam loomingulisest vabadusest ja selle kaudu indiviidi valikuvabadusest, tema ja ühiskonna suhetest üleüldse.

Märksõnad: ideoloogia, sotsiaalne modelleerimine, mudel, Johannes Semper

 

Üldistavaid tähelepanekuid paguluses ilmunud eesti kirjanduslugude pinnalt
Kristin Vaik

Artikkel vaatleb 1939.–1944. aasta kestel tekkinud ning kogu nõukogude pe- rioodi eksisteerinud küllalt arvuka eesti pagulaskogukonna kirjandus- kultuuri läbi eksiilis välja antud eesti kirjanduslugude. Artikli üheks pea- miseks eelduseks on, et kirjanduslood on mitmetahulised metatekstid, mis peegeldavad kultuurisituatsiooni ja aega, milles nad kirjutatud ning aval- datud on. Artiklis pööratakse tähelepanu eelkõige kirjanduslugudes kajas- tatud ajavahemikele, kasutatud periodiseeringutele ning autoritele, keda kirjanduslugudes mainitakse või mainimata jäetakse. Kirjanduslugude sisulist poolt vaadeldakse kahe suurema blokina, eristuse aluseks on kir- janduslugude auditoorium, mis väljendub keele valikus. Nii on kirjandus- lugude korpus jagatud eestikeelseteks ja võõrkeelseteks kirjanduslugudeks. Kirjanduslugude vaatluse põhjal tehtud tähelepanekud üritavad välja tuua ja mõtestada paguluses ilmunud kirjanduslugude variatiivsust ning samas selgelt eristuvaid sarnaseid tendentse lähtudes kultuurisituatsioonidest, milles kirjanduslood ilmusid, ning toetudes Juri Lotmani kultuuri- semiootikaalastele teoreetilistele tähelepanekutele.

Märksõnad: kirjanduslood, eesti kirjandus, eestlased eksiilis, autokommuni- katsioon, invariantne eesti kirjanduslugu, eesti kirjanikud

 

Luule maailma nimetamas
Ülle Pärli

Artikkel on pühendatud luule kujundikeele kirjeldamise võimalustele. Jossif Brodski luule näitel on kirjeldatud pärisnimede ja lingvistiliste terminite tä- hendusloome võimalusi poeetilises tekstis. Nii nagu tavakeeleski saab uni- kaalset objekti silmas pidav pärisnimi oma tähenduse kultuuriliselt kon- tekstilt, omistab poeetiline ümbrus sellele oma tähendusi, mille tulemuseks on nime metaforiseerumine. Samal moel muudab oma olemust poeetilisse teksti integreeritud terminoloogia (muutub mitmetähenduslikuks, omandab võime väljendada subjektiivset kogemust). Artiklis on tehtud katse näidata, kuidas nimekasutuse eripära peegeldab autori üldisemat maailmatunnetust, poeetika arengutendentse.

Märksõnad: poeetika, troobid, pärisnimi, lingvistilised terminid, J. Brodski luule

 

Jutustajakujudest Karl Ristikivi „Põlevas lipus”
Eva Lepik

Artiklis uuritakse Karl Ristikivi romaani „Põlev lipp” jutustamistasandit ning vaadeldakse seal leiduvaid erinevaid jutustajaisikuid, nende adressaate ning jutustamise strateegiaid.

Romaani lähilugemine näitab, et jutustamine kulgeb neljas erinevas re- žiimis (neutraalne, refereeriv kroonikastiil, kirjutav autor, jutustaja ning kaks viimatimainitut üheskoos). Tuvastatavatel jutustajaisikutel on tekstis ka selgelt määratletud adressaadid – kirjutaval autoril „õpetatud lugeja” ning jutustajal kuulajad laagritule ümber. Meie-jutustamise laad hõlmab mõlemaid jutustajaid. Jutustajate distants loo suhtes on erinev, – jutustaja esitab lugu tunnistaja vaatepunktist, kirjutaja möönab oma toetumist kirjalikele allikatele. Meie-jutustaja ühendab nende vaatepunktid, mille tagajärjel tekib Ristikivi varasemateski romaanides (eriti diloogias “Kõik, mis kunagi oli” ja “Ei juhtunud midagi”) esinenud metafüüsiline vaade inimesele ja ajaloole. Tähelepanuväärsel kombel selgub romaani tekstist, et meie-jutustaja adressaadiks on romaani ideaalne lugeja.

Märksõnad: Karl Ristikivi, „Põlev lipp”, narratoloogia, jutustaja, hetero- diegeetiline meie-jutustaja