ACTA SEMIOTICA ESTICA XV, 2018

Acta Semiotica Estica XV juubelinumber on eelkäijatest tummisem ja rõõmustab erinevate autorite rohkuse ja mitmekesisusega. Rõõm on nentida, et autorite hulgas on erinevate põlvkondade esindajaid, sealhulgas erinevate astmete üliõpilasi ja teemade ring on märkimisväärselt lai. Tavapärasest rohkem on seekord teoreetilisi käsitlusi ja ülevaateid, kuid esindatud on ka konkreetsed juhtumianalüüsid.

Õigussemiootika uurimisala ja -eesmärgid

Liina Reisberg

Ülevaateartikkel õigussemiootika uurimisalast ja eesmärkidest võtab kokku õigussemiootika kujunemise Ch. S. Peirce’i ja F. de Saussure’i jälgedes ning saksa õigushermeneutilises pinnases, astudes dialoogi Vadim Verenitši käsitlusega, mis on avaldatud õpikus “Semiootika” (Kull jt 2018). Artiklis on juhitud tähelepanu sellele, et nii geograafilises kui ka temaatilises mõttes killustunud õigussemiootikal on palju eesmärke, mis ei kattu õigusteooria uurimiseesmärkidega. Seega ei saa õigussemiootikat kasutada õigusteooria asemel, küll aga selle kõrval. Märgi mõiste rakendamisel õiguse uurimiseks saab paljude autorite näitel selgitada õigusprotsesside seaduspärasid. Nii huvitab Peirce’ist lähtuvaid Ameerika autoreid õiguse ja argumentatsiooni mõistmise ning õiguse avatuse ja muutumise probleem. Nende uurimiseks kasutatakse Peirce’i märgimääratlusi, esmasuse, teisasuse ja kolmasuse mõistet ning lõpmatu semioosi mudelit. Saussure’ist ja strukturalistidest lähtuvad autorid analüüsivad õigusnormi suhet terve õigussüsteemiga ning põhjendavad õigusnormi arbitraarsust. Saksa õigussemiootikud jätkavad saksa õigusteooria traditsiooni ja küsivad kohaste õiguse tõlgendamise meetodite järele.

Märksõnad: õigussemiootika, õigus, õigushermeneutika

Kultuurisõltelise tähendusloome teoreetilised mudelid

Tõnu Viik, Peeter Torop, Maaris Raudsepp

Artikkel kirjeldab kultuurisõltelise tähendusloome kontseptualiseerimist sel- listes teadussuundades nagu hermeneutika, semiootika, fenomenoloogia ja kultuuripsühholoogia. Kultuurisõltelise tähendusloome all mõistame me kõiki tähenduste loomise, tekkimise ja interpreteerimise olukordi, mille tulemus sõltub ühest või teisest kultuurikogukondlikust kontekstist. Me võrdleme nimetatud neljas teaduses välja töötatud kultuurisõltelise tähendusloome teoreetilisi mudeleid omavahel ja osutame nende ühisosale. Meie hinnangul on selleks kollektiivsete tähenduste struktuur, mis toimib individuaalse tähendusloome protsessi seisukohalt kultuurikeelena ja eristab tähendus-loome võimalused ühes kultuurikogukonnas tähendusloome võimalustest teistes kultuurikogukondades.

Märksõnad: tähendus, tähendusloome, kultuurisõlteline tähendusloome, fenomenoloogia, hermeneutika, semiootika, kultuuripsühholoogia

Internetimeemid EKRE poliitilises kommunikatsioonis

Ele Loonde

Artikli eesmärk on näidata poliitiliste internetimeemide suhteid auditooriumi ja teiste tekstidega (kultuuri)semiootika kontekstis. Vaatlen, kuidas kolm Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Facebooki ja Instagrami kontol valimis- kampaania ajal jagatud internetimeemi konstrueerivad oma auditooriumi ja millised on internetimeemide sotsiaal-kommunikatiivsed funktsioonid. Ar- tiklis toetun Umberto Eco mudellugeja teooriale, mis pakub võimaluse uurida tekstist tulenevaid eeldusi tõlgendajatele ning seeläbi mõtestada tekstide suhet auditooriumiga. Tekstide ja eri kommunikatsiooniosade vaheliste suhe- te tuvastamiseks toetun Juri Lotmani viiele tekstifunktsioonile. EKRE lehel jagatud internetimeemid eeldavad lugejatelt kahte võtmekompetentsuste spektrit: internetimeemide kultuuri tundmist ning etnofuturismi tundmist. Roland Barthes’ilt tuntud šokeeriva elemendi punctum’ina toimib EKRE internetimeemides ametliku reklaamkampaaniana jagamise fakt, mis koos mudellugeja ja auditooriumi kattumatusega põhjustas tõlgenduslikku sega- dust. Artikkel demonstreerib poliitiliste internetimeemide toimemehhanisme ja nende poliitilise kommunikatsiooni osana kasutamist semiootika vaate- vinklist.

Märksõnad: internetimeemid, poliitiline kommunikatsioon, teksti funktsioonid, mudellugeja

Eesti võõrliikide tähendusväli: kujunemine ja linnaruumi kontekst

Riin Magnus, Tiit Remm

Võõrliigid on antropotseeni ajastikule iseloomulik nähtus, milles väljendub tänaste inimmõjude kõikjaleulatuvus. Võõrliigi mõiste kujunemine ning tähendused on olnud seotud kuvandiga kultuuri–looduse suhetest, teisalt aga teiste liikide (ootamatu) tegevusega uues keskkonnas. Käesolevas uurimuses analüüsime võõrliikide tähenduste kujunemist Eestis ning võõrliikide öko- loogilise paradigma aktuaalsust tänases linnahaljastuses. Analüüsi aluseks võtsime ajakirja Eesti Loodus võõrliike käsitlevad artiklid 1950. aastate lõpust 2017. aastani. Selleks et analüüsida võõrliikide teema aktuaalsust nüüdisaegses linnahaljastuses, tegime ekspertintervjuud inimestega, kes on linnahaljastuse teemadega Eestis lähemalt kokku puutunud. Kuigi esimesed võõrliikide introduktsiooni kriitiliselt suhtuvad artiklid ilmusid Eesti Looduses juba 1960. aastatel, algas võõrliikidega seotud probleemide laial- dasem käsitlemine 2000. aastate teises pooles. Linnahaljastuses ei ole võõrliik/kohalik liik polaarsus täna keskse tähendusega ning võib aktuali- seeruda konkreetsetes olukordades (nt aukodanike puud) või konkreetsetes linnaruumi osades. Intervjuudes ilmnes ka ametliku ja tunnetusliku võõrliigi määratluse lahknevus – mitmed liigid, keda tajutakse ‘omadena’, on paar sajandit tagasi siia sisse toodud ning seega ametlikult võõrliigid. Samuti tulid intervjuudes välja mitmed teised ‘oma–võõra’ eristused, mida peeti linnahaljastuse kontekstis olulisemaks kui omamaiste ja võõramaiste liikide vastandust. Võõrliikide ökoloogilise paradigma rakendamisel tuleks seega arvestada nii liikide tähenduse ajaloolise taustaga konkreetses kultuuriruumis kui ka eri tüüpi oma–võõra eristustega, mis on omased konkreetsetele keskkondadele (nt linnaruumile).

Märksõnad: võõrliigid, oma–võõra semiootika, linnahaljastus

Autokommunikatsioon Peirce’i ja Lotmani vahel

Rasmus Rebane

Artiklis antakse põgus ülevaade erinevatest semiootilistest lähenemistest iseendaga suhtlemisele (autokommunikatsioonile) kuue semiootika valdkon- nale ikooniliste ja oluliste mõtlejate teooriates, mida võib vaadelda ajaloolise mõjuahelana. Vaadeldavate autorite hulka kuuluvad: Charles S. Peirce, kelle käsituses on inimese mõtted see, mida ta ütleb iseendale, kes tuleb ellu aja kulgemises; George H. Mead, kelle jaoks iseendaga rääkimise mehhanism teenib isiksuse moodustamise funktsiooni; Charles W. Morris, kes arutleb iseendaga suhtlemist biheivioristlikus enese-tingimise võtmes; Jurgen Ruesch, kes eritles intrapersonaalset kommunikatsiooni erinevatel abstrakt- sioonitasanditel; Roman Jakobson, kelle järgi kommunikatsioon ületab ruumi, aga autokommunikatsioon aega; ja Juri Lotman, kelle autokommuni- katsiooniteooria sisaldab aspekte kõigist eelnevatest ja on kõige põhjalikum.

Märksõnad: autokommunikatsioon, Peirce, Morris, Mead, Lotman, Jakobson, Ruesch