ACTA SEMIOTICA ESTICA III, 2006

Eesti Semiootika Seltsi väljaanne Acta Semiotica Estica on jõudnud oma kolmanda numbrini ja seega on juba põhjust rääkida perioodi- liselt ilmuvast väljaandest. Kogumiku esitusviis ja ülesehitus on üldjoontes jäänud samasuguseks kui eelmises numbris, kuid siiski on Acta Semiotica Estica puhul toimunud ka oluline muutus: lisandunud on toimetuskolleegium, samuti on nüüdsest kõik artiklid eelretsenseeritud.

Noorus, julgus oma mõtteid avaldada ja mäng traditsioonidega ongi mõned märksõnad, mis sobivad iseloomustama käesolevat Acta Semiotica Estica numbrit. Traditsioonidega mängitakse mitmel tasandil, nii kogumiku ülesehituses kui temaatikas: põhiosa artiklite autorid on sedapuhku peamiselt noored kraadiõppurid, klassikud on valdavalt koondunud teistesse rubriikidesse, ning nii mõnigi artikkel toob eestikeelsesse semiootika-alasesse kirjandusse seni vähekäsitletud või päris uue teema.

Väljaande kolmanda numbri artiklid käsitlevad Eesti kultuuri eri tahke (teater, kunst, foto, lastekirjandus), organisatsioonikultuuri, Stalini-aegset nõukogude poliitilist diskursust, hääle fenomeni, semioloogilist kinokeeleteooriat, kübertekstiteooriat ning varakristlike eremiitide elu ja tegevust kui praktilist semiootikat. Lisaks on mahukas osa kogumikust pühendatud klassikutele Gregory Batesonile ja Juri Lotmanile. Samuti antakse ülevaade Eestis ja välismaal 2005. aastal toimunud olulisematest semiootikaga seotud sündmustest.

Koostanud ning toimetanud: Elin Sütiste, Silvi Salupere
Keeletoimetaja: Eva Lepik
Kaanekujundus: Rauno Thomas Moss, Mihkel Mõttus
268 lehekülge
Eesti Semiootika Selts, 2006
Avatud juurdepääs numbrile.

 

Sisukord

Eessõna, 7-10

Luule Epner – Rahvuslik identiteet ja klassikamängud millenniumivahetuse Eesti teatris, 11-25 [abstrakt]
Anneli Saro – Kultuurilise identiteedi järelekatsumine Eesti teatris, 26-37 [abstrakt]
Berk Vaher – Tunne oma võõrast: Artaud’ paradoks “oma” ja “võõra” semiootika vaatepunktist, 38-47 [abstrakt]
Martin Rünk – Subjekti taandumine ironistlikus praktikas: eneserepresentatsiooni muutumine kunstis (eesti kunsti näitel), 48-60 [abstrakt]
Laura Kuusk – Foto tähendusmehhanismid: “Mullatoidu restorani” juhtum, 61-76 [abstrakt]
Maarja Põld, Ester Võsu – Rituaalid organisatsioonikultuuris väärtuste edastajate ja identiteedi kujundajatena Hansapanga näitel, 77-103 [abstrakt]
Andreas Ventsel – “Stalin – see on Lenin täna”. Juhikultuse deiktiline analüüs, 104-112 [abstrakt]
Viivian Jõemets – Lühike sissevaade hääle problemaatikasse, 113-126 [abstrakt]
Mari Niitra – Tegelaste nimed laste- ja aabitsakirjanduses lapse kognitiivset arengut toetavate elementidena, 127-137 [abstrakt]
Rauno Thomas Moss – Varakristlike eremiitide praktiline semiootika (Pontose Euagriose askeetiline demonoloogia), 138-165 [abstrakt]
Katre Pärn – Semioloogilisest kinokeeleteooriast, 166-183 [abstrakt]
Markku Eskelinen – Kübertekstiteooria ja laiendatud narratoloogia, 184-196 [abstrakt]

Märkamisi
Kaie Kotov. Juhatus Gregory Batesoni ökoloogilisse epistemoloogiasse, 199-210.
Gregory Bateson. Metaloogid, 211-220.
Juri Lotman. Kaks lähenemisviisi käitumisele, 221.
Kalevi Kull ‘Semiosfäär’, 1982: kommentaariks, 222-224.
Juri Lotman. Mõistete “lõpp” ja “algus” modelleerivast tähendusest kunstitekstides, 225-228.
Ülle Pärli J. Lotmani “Kunstilise teksti struktuur” – 36 aastat hiljem, 229-232.

Kroonika, 235-257
Abstracts, 261-268

 

Abstraktid


Rahvuslik identiteet ja klassikamängud millenniumivahetuse Eesti teatris
Luule Epner

Rahvuslik identiteet on suurel määral rajatud ühistele müütidele, mida (taas)kujutavad kirjandus- ja kunstiteosed, mis aja jooksul võivad ise hakata funtsioneerima rahvuslike kultuurimüütidena. Kodumaist klassikat lavastades suhestab teater neid müüte pidevalt muutuva sotsiaalse kontekstiga ning uuendab, kummutab või taaskinnitab nende tähendusi. Rahvuse jaoks oluliste lugude ja tegelastüüpide teatraalsed representatsioonid on üks osa identiteediloome mehhanismidest. 1990.-2000. aastate Eestis on rahvuslikud väärtused ja ühismüüdid, mis nõukogude ajal ühiskonda koos hoidsid, minetanud oma endise konsolideeriva jõu ning kuuluvad küsimuse alla seadmisele. Käesolevas artiklis vaadeldakse eesti nüüdisteatri lavastusi, mis põhinevad Oskar Lutsu proosa, August Kitzbergi tragöödia “Libahunt” ning rahvuseepose “Kalevipoeg” ülekirjutustel. Artiklis otsitakse vastuseid järgmistele küsimustele: kuidas identiteeti moodustavaid tegureid (näiteks suhet Teisega) nendes lavastustes esitatakse ja (de)konstrueeritakse; milliseid tekstiloome ja lavastusstrateegiaid   neis kasutatakse.

Märksõnad: identiteet, teater, kirjandusklassika, mäng

 

Kultuurilise identiteedi järelekatsumine Eesti teatris
Anneli Saro

1990. aastail leidsid Eestis aset radikaalsed sotsiaal-kultuurilised muutused: Nõukogude Liidu kui suurriigi perifeeriast kujunes iseseisva poliitilise ja majandusliku süsteemiga euroopalik riik. Uus sotsiaalne situatsioon tõi kaasa ka kultuurilise identiteedi ümberdefineerimise vajaduse. Kui pärast Teist maailmasõda ehitati Eesti eneseteadvus üles peamiselt rahvusliku ja sovetliku kultuuri vahelisele dihhotoomiale, siis iseseisva riigi tingimustes muutus see opositsioon ebaoluliseks ehk kustus. Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud ideoloogilises vaakumis pööras Eesti kui ida ja lääne vaheline kultuurisaar näo Euroopasse, et leida oma uus või tõeline identiteet (post)modernses ja globaliseeruvas maailmas. Sel uute subgruppide ja identiteetide perioodil polnud ühtse rahvusliku identiteedi säilitamine enam oluline.

Kunstis tõi see üleminekuperiood kaasa klassikaliste tekstide ja rahvuslike müütide dekonstrueerimise ning kriitilise läbivaatamise. Lavakunstides oli selles protsessis oluline roll Peeter Jalakal ning Von Krahli Teatril (esimene erateater, asutatud aastal 1992). Jalaka rahvuslikke teemasid käsitlevad lavastused põhinesid samuti selgetel opositsioonidel: oma – võõras, vana – uus, kusjuures oma oli tavaliselt vana ning uus tavaliselt võõras. Eesti kultuuri tüvitekstide dekonstrueerimisel ning ristamisel moodsa tehnoloogia ja esteetikaga ning eksootiliste kultuuridega katsuti pidevalt järele oma ja võõra vahelist piiri. Artiklis vaadeldakse rahvusliku identiteedi uurimist ja konstrueerimist Jalaka lavastuse “Libahunt” (1998) baasil.

Märksõnad: eesti teater, identiteedi etendamine, kultuuripärandi ümberkirjutamine

 

Tunne oma võõrast: Artaud’ paradoks “oma” ja “võõra” semiootika vaatepunktist
Berk Vaher

Artikkel käsitleb “Artaud’ paradoksi”, mis lähtub prantsuse teatrivisionääri Antonin Artaud’ (1896-1948) kirjutistest: kui Artaud niivõrd kirglikult vastustas teatri sõnakesksust, miks ta siis ise oma teatrieksperimentides nurjus, jättes samas püsiva jälje Lääne kultuurilukku eeskätt kirjanikuna? Mis on teatri ja kirjanduse paaris talle “oma” ja mis “võõras”? Tuginedes kolmele esseele, mis vastandavad Ida (Bali) teatrit Lääne (Prantsuse) teatrile, ja analüüsides neid Juri Lotmani ja Valdur Mikita pakutud mudelite abil, väidan, et Artaud’ kirjutamine oli õigupoolest ise tema eksootilise teatriutoopia teostus — diskursiivsele vastanduv performatiivne tekstiloome läbi “võimatu” tõlke teatri ruumipoeetikast kirjanduse keelepoeetikasse, kasutades sünesteesiale ja glossolaaliale viitavaid kujundeid.

Märksõnad: eksootikauuringud, semiootika, teatriteadus, kirjandusteadus

 

Subjekti taandumine ironistlikus praktikas: eneserepresentatsiooni muutumine kunstis (eesti kunsti näitel)
Martin Rünk

Vaatluse all on kunstniku kui subjekti ja tema subjektiivsuse väljendumine eneserepresentatiivsetes töödes eesti kunsti näitel. Eneserepresentatsiooni olemus on 20. sajandi jooksul läbi teinud otsustava murrangu, mille peamiseks teostajaks oli 1960.-1970. aastate lääne kontseptualistlik keha-, tegevus- ja videokunst. Richard Rortylt laenatud ironistliku käitumismudeli mõiste abil käsitlen subjekti soovi ja suutlikkust sisse viia muutusi enda kujutise kasutamises ning uurin, miks hoolimata ponnistustest jääb kunsti autonoomne positsioon lõppkokkuvõttes siiski ületamatuks. Üheks selliseks autobiograafilisuse ainuvalda nullivaks mudeliks osutub kehakunsti intersubjektiivne loomus, mis tähistab kunstniku ja auditooriumi ühist tegevust kunstiteose tähenduse kujundamisel. Sarnane skeem esitub ka analüüsides visuaalkunsti ikoonilist koodi, mille puhul tähistatavaks pole Groupe μ käsitluses mitte semioosiväline reaalne objekt, vaid seda märgiloomesituatsioonis esindav kultuurikogemuse poolt filtreeritud mudel ehk referent.

Märksõnad: eneserepresentatsioon, kehakunst, kunstisemiootika, ikoonilisus

 

Foto tähendusmehhanismid: “Mullatoidu restorani” juhtum.
Laura Kuusk

Käesolevas artiklis käsitleme Peeter Lauritsa ja Ain Mäeotsa fotoseeriat “Mullatoidu restoran”. Artikli eesmärgiks on “Mullatoidu restorani” näitel uurida foto erinevate koodide integratsioonist tulenevaid välju ning koodide koostoimel käivituvaid tähendusmehhanisme. Vaatleme fotoseeriat “Mullatoidu restoran” läbi erinevate kontekstide, millesse see asetub. Kõne all on fotospetsiifilised tehnoloogilised koodid, diskursiivsed koodid ning nendest tulenevad ambivalentsed tõlgendused. Semiootilise tähendusmehhanismina näeme “tekst tekstis” konstruktsiooni teatri ja foto põimumises. Siit tuleneb “Mullatoidu restorani” tõlgendamine fotomeediumi suhtes autorefleksiivse ümberpööratud kujundina. Kirjeldatud juhul toimib ambivalentne tähendusväli pendeldusena järgnevatel telgedel: tehnoloogiline-looduslik, lineaarne-tsükliline, surm-elu, ajakohasus-ajaülesus, ühemõtteline-mitmetähenduslik (kahetine), empaatiline- distantseeritud, naer-nutt, etteaimatavus (varjamatus)-ootamatus (varjatus), tõsine-groteskne, realistlik-sümboolne, reaalsus-utoopia, minevik-tulevik, märgiline-postsemiootiline.

Märksõnad: Fotosemiootika, tekst tekstis, diskursus ja ideoloogia, metatekstuaalsus

 

Rituaalid organisatsioonikultuuris väärtuste edastajate ja identiteedi kujundajatena Hansapanga näitel
Maarja Põld, Ester Võsu

Kultuurietendustena kujutavad rituaalid endast teatud tüüptunnustega (piiritletus, struktuursus, kollektiivsus, sümbolilisus, korduvus, transformatsioonilisus) kommunikatiivseid protsesse, mis muudavad organisatsioonikultuuris nähtavaks abstraktsemale tasandile kuuluvad väärtused ja identiteedi eri aspektid. Oma artiklis pakume ühelt poolt põgusa ülevaate kultuurikesksetest lähenemisviisidest organisatsiooni uurimisel, milles on esiplaanil mõisted nagu väärtused, identiteet ja rituaalid, ning teiselt poolt uurime neist teoreetilistest seisukohtadest lähtudes konkreetse näite varal, kuidas Hansapangas praktiseeritavad rituaalid, eeskätt initsiatsioonirituaal, osalevad selle organisatsiooni väärtuste vahendamises ja identiteedi kujundamises. Uurimuse aluseks on kümme 2005. aastal läbiviidud poolstruktureeritud süvaintervjuud Hansapanga eri astmete töötajatega, fookuses peamiselt hiljuti tööleasunud tellerid, kes reflekteerivad initsiatsioonirituaali üle, mille nad on pidanud läbi tegema. Analüüsi tulemusena selgus, et tellerite initsiatsioonirituaal on Hansapangas üks selgemini rituaalile kui kultuurietendusele omaseid tunnuseid eviv toiming, seostudes ühtlasi sotsiaalantropoloogias kirjeldatud üleminekuriituste põhifaasidega. Organisatsioonikultuuri ja rituaalide kirjeldustest tuli välja, et töötajate jaoks on Hansapanga kui organisatsiooni identiteedis elatud ja deklareeritud tasandid ning panga imago omavahel tihedalt seotud. Tellerite töölevõtu protsessi uurides ilmnes, et nende initsiatsiooni peetakse organisatsioonis väga oluliseks, kuna telleri amet on panga organisatsioonikultuurile eriomane (tihedalt seotud organisatsiooni identiteediga) ning just tellerite kaudu suhtleb pank kõige otsesemalt ja ulatuslikumalt organisatsioonivälise maailmaga, milles on oluline edastada oma põhiväärtusi ja identiteeti ning kujundada organisatsioonist soodne imago.

Märksõnad: organisatsioonikultuur, väärtused, elatud identiteet, deklareeritud identiteet, imago, kultuurietendus, rituaal, initsiatsioonirituaal

 

“Stalin – see on Lenin täna”. Juhikultuse deiktiline analüüs
Andreas Ventsel

Juhikultus markeeris nõukogude kultuuri üht dominanttunnust – selle ranget hierarhilist struktuuri koos seda krooniva tipuga. Siinse artikli raames üritatakse valgustada juhikultuse toimemehhanismi keeleteoreetilisest aspektist. Kõigepealt kirjeldatakse juhikultuse kujunemise kultuurilisi lätteid Venemaal. Edasi   käsitletakse deiktilisest vaatekohast Stalini-ajastu juhikultust iseloomustavat keskset teesi “Stalin – see on Lenin täna”.   Tees “Stalin – see on Lenin täna” oli Stalini-ajastul sama, mis “Lenin – see on Stalin täna”, sest Stalini lausumise akt alles loob lausungi aja: näiteks loob Lenini kuju. Ja teistpidi: Stalini lausungi aeg loob lausumise situatsiooni tingimused – “nõukogude rahva” jaoks kanoniseeritud Lenini kujutamise ja nägemise viisi. Kuid just selle Stalini “mina” totaalsus lubab väita, et tegemist oli ühe – Stalini kultusega. Ühtlasi tagas see “mina” ühiskonna ideoloogilise enesepildi ühtse tähendussüsteemina.

Märksõnad: juhikultus, nõukogude poliitiline diskursus, deiksis, Stalin

 

Lühike sissevaade hääle problemaatikasse
Vivian Jõemets

Hääl, hingeõhu heliliselt vibreeriv tulem, on inimest alati lummanud. Nagu mitmetahulise mõiste puhul ikka, saab korraga hoomata siiski vaid mingit ühte aspekti häälest ning mitte häält tervikuna ja lõpuni. Oma artiklis püüan edasi mõelda Roland Barthes’i väitest, mille kohaselt ei kuulu hääl ühegi teadusvald­konna kompetentsi ning kuidas seda ka ei defineeritaks, klassifitseeritaks või analüüsitaks, ammendav ei ole hääle käsitlemine kunagi. Kuidas defineerida häält ja mis eristab seda helist ja mürast? Tuleb ilmselt nõustuda väitega, et häälepaelad üksi tekitavad müra; laulu ja kõne tekitajaks on aju, s.t mõte – helist saab laul või kõne ainult läbi tähenduse/tähendamise.

Artiklis käsitlen mõisteid nagu keel, hääl, kiri ja tähendus ning vaen nende­vahelisi seoseid. Valdav enamus maailma kultuurides loodud luulest on suuline, kusjuures puudub eristus laulu ja luule vahel (ka eesti keeles tähendab laulik traditsiooniliselt nii viisi kui sõnade autorit/edasiandjat ja nende esitajat). Hääl seostub otseselt keelega, kuid samas ei ole hääl keele olemiseks vajalik tingimus. Kaasaegses lääne kultuuris on keel läbi kirja üha rohkem kaugenenud häälest ja muutunud vaikivaks, mõtteliseks kujutluseks. Sõna heliline vorm osutub tähenduslikust aspektist tarbetuks.

Häält võib vaadelda vaheastmena minu ja teise, keha ja hinge, füsioloogilise ja kultuurilise, sisemise ja välise vahel. Hääle allikaks on keha ning see eeldab alati mingi subjekti füüsilist kohalolekut, mis on hääle olulisim aspekt võrreldes kirjaga. Viimast on defineeritud kui kehatut ja hääletut kõnet.

Luuleteksti graafiline paigutus ja illustreeritud partituurid näitavad veenvalt, et 20. sajand liikus luule ja muusika käsitamisel visuaalsuse poole. Elav hääl on tänasel päeval taas äratamas teoreetikute huvi. Artikli eesmärgiks ongi pakkuda sissevaadet hääle problemaatikasse.

Märksõnad: Hääl, kiri, suulisus, keha, laul

 

Tegelaste nimed laste- ja aabitsakirjanduses lapse kognitiivset arengut toetavate elementidena
Mari Niitra

Lastelektüür toetab peale adressaadi üldkultuurilise arendamise ka kognitiivset arengut. Artiklis on analüüsitud aabitsates ja lastekirjanduses esinevate tegelaste nimesid.   Analüüsi eesmärgiks on näidata, kuidas ka pealtnäha teisejärgulised tekstielemendid nagu nimed võivad kaasa aidata lapse kognitiivsele arengule.

Vaadeldud on ilukirjanduslikke lasteraamatuid, aabitsat ja algklasside lugemikke, mis kuuluvad paari-kolme- kuni kümneaastaste laste lugemisvarasse. Lähtepunktiks lapse kõne arengu käsitlemisel on L. Võgotski teooria mõistete väljakujunemisest lapseea vältel. Põhitähelepanu on pööratud loomadest tegelaste nimedele. Erinevad loomaliigid on väikelapsele üheks esmaseks kokkupuuteks   klassifikatsioonide ja klassifitseerimisega.

Vaadeldud lastelektüüri puhul ilmnes ealine vastavus tekstide nimedekasutuse ja   mõistete arengu faaside vahel lapse mõtlemises. Seega toetavad erinevad nimetüübid lapse klassifitseerimisoskuse ja kognitiivsete kategooriate arengut. Samuti on nimed lastekirjanduses   reeglina motiveeritud,   kandes mitmesuguseid tähenduslikke seoseid või kirjeldades ühe või teise tegelase olemust.

Märksõnad: pärisnimed, kognitiivne areng, lastekirjandus

 

Varakristlike eremiitide praktiline semiootika (Pontose Euagriose askeetiline demonoloogia)
Rauno Thomas Moss

Käesolev artikkel keskendub semiootilise diskursuse, märkide tõlgendamise ja klassifitseeritud märgisüsteemi ühe arhailisema esinemisvormi – vaimude otsustusvõime (eng the discernment of spirits, lad discretio spirituum ) ehk deemonite tundmise kunsti diskursiivsele analüüsile. Artikkel põhineb Pontose Euagriose (345-399) poolt IV sajandil pKr kirja pandud munkluse teoreetilisi aluseid vaadelnud traktaatidel. Säilinud materjalidest keskendutakse peaasjalikult töödele Peri Logismon (CPG 2450), Praktikos (CPG 2430), Peri Euches (CPG 2452), Kephalaia gnostika (CPG 2432), Skemmata (CPG 2433).[1] Eesmärgiks pole määratleda ja kirjeldada demoonilisust ennast ja selle arenguid, vaid tuvastada demoonilise maailmataju ja inimese kui üksiku indiviidi eneseanalüüsi peamiste siseparameetrite projitseeringuid ühiskonnale – semiootilise teadvuse arengut (Deely 2004: 75), nagu see väljendub Euagriose kasutatud terminites ja keeles ning vaadelda seda võrdlevas analüüsis läbi C. S. Peirce’i märgiteooria paradigmade, kusjuures selgelt saab välja toodud Euagriose tekstides implitsiitselt sees oleva märgiteooria triaadiline iseloom.

Märksõnad: semiootika, demonoloogia, semioos

[1] CPG – Clavis Patrum Graecorum . Toim Maurice Geerard, 6 köidet. Turnhout: Brepols, 1974-98. Robert E. Sinkewicz’i töös (Sinkewicz 2003) on tekstid leitavad: Peri Logismon (On Thoughts) 136-182, Praktikos (The Monk: A Treatise on the Practical Life) 91-114; Peri Euches (Chapters on Prayer) 183-219; Skemmata (Reflections) 210-216. Kephalaia gnostika tekstis on kasutatud Luke Dysinger’i O.S.B. avalikus domeenis esitatud tõlkeid ja kreeka teksti.

 

Semioloogilisest kinokeeleteooriast
Katre Pärn

Kinokeeleteooria varasemal perioodil kasutati kinokeele mõistet mänguliselt või otsiti selle teaduslikumaks käsitlemiseks tuge lingvistikalt. Viimane lähenemine viis aga olukorrani, kus kinokeele olemasolu sõltus keelemääratlusest: kas tegemist on sõnade kogumiga, vastastikust suhtlust võimaldava vahendiga vms.

Mõneti ehk paradoksaalselt võimaldab kinokeeleteooriast liigsete lingvistiliste paralleelide väljajätmist just naasmine Saussure’i ja Hjelmslevi keeleteooriate juurde, sest need teooriad lubavad eritleda mitte üksnes loomuliku keele, vaid kõikide keeleliste nähtuste struktuuri. Semioloogia eristamine semiootikast võimaldab omakorda eristada kahe erineva tähendusloome mehhanismi – keele- ja tekstitähenduse – olemasolu kinosfääris.

Määratledes semioloogia objektina kinokeele struktuuri uurimise, saavad keskseks paradigmaatika ja süntagmaatika ehk elementide inventari ja elementide ahela mõisted. Seejuures muutub keelesüsteemi vaatepunktist oluliseks selektsioon – seda nii paradigma ja süntagma ehk ‘võimalike valikute’ ja ‘realiseeritud valikute’ vahelise lülina kui ka paradigmaatilise tasandi enese korrastusprintsiibina. Paradigmaatilise tasandi konstrueerimisel ongi keskseks küsimus, milliste elementide vahel toimub selektsioon. Selle kaudu võib eristada väljendusplaanist lähtuvat ja sisuplaanist lähtuvat selektsiooni. Esimese puhul tuleb määratleda need väljendusmaterjalid, millest moodustub kinokeel, teine selektsioonitüüp puudutab aga tähenduse ja koodi probleemi kinokeeles.

Märksõnad: semioloogia, kinokeel, semioloogiline meetod, selektsioon, kombinatsioon, tähendus, kood

 

Kübertekstiteooria ja laiendatud narratoloogia
Markku Eskelinen

Kübertekstiteooria ja laiendatud narratoloogia ühendab Espen Aarsethi kübertekstide tüpoloogia ja tekstonoomia klassikalise narratoloogiaga (süstematiseeritud Gérard Genette’i, Seymour Chatmani ja Gerald Prince’i poolt), võttes samas arvesse veel kahte 20. sajandi teise poole narratiivsuse, kirjanduse ja tekstuaalsuse mudelit: Brian McHale’i postmodernismi konstruktsioone ja OuLiPo kombinatoorseid ja piiravaid praktikaid, nagu neid on kirjeldanud Marcel Bénabou ja Jacques Roubaud. Kuigi kübertekstiteooria ei ehita tekstuaalsete meediate vahele olemuslikke barjääre, on siiski selge, et peaaegu kõik teadmised, mida me saame traditsioonilisest kirjandusteadusest, põhinevad objektidel, mis on staatilised, mittekaduvad, rangelt determineeritud, impersonaalsed, suvapöördustega, puhtalt interpretatiivsed ja ilma linkideta. Narratoloogia ei ole siinkohal erandiks ja seetõttu on ta valmis küberteksti teooria osas ümber kujunema, laienema ja teisenema, et saada hakkama uutes meediaobjektides sisalduvate narratiivsete võimaluste ja praktikatega, mis käituvad vastupidiselt praeguste edumeelsete kirjandusteooriate eeldustele. Artikkel on jaotatud neljaks osaks: esimene osa arutleb viiside üle, kuidas narratoloogiat vastutustundlikult laiendada (et vältida pan-narrativismi); teine laiendab ajalisi registreid kahelt neljale (süsteemiaeg, lugemisaeg, diskursuse aeg, loo aeg); kolmas võrdleb fokalisatsioone mitmete narratiivse informatsiooni edastamiseks mõeldud digitaalsete kanalitega, ja neljas teeb Genette’i hääle-parameetriga paar trikki.

Märksõnad: kübertekstiteooria, ergoodiline kirjandus, meediapositsioonid, narratoloogia