ACTA SEMIOTICA ESTICA XVI, 2019
Acta Semiotica Estica XVI kaante vahelt leiab kuus originaalartiklit, mille uurimisala ulatub eesti keele foneetikast liblikate kommunikatsioonini. Lisaks muidugi märka- miste rubriik intervjuude, tõlgete ja muude tähelepanekutega. Lõpetuseks traditsiooniline ülevaade 2018. aastal toimunud semiootika-alastest sündmustest ning Tartu ülikooli semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.
Koostajad ja toimetajad: Silvi Salupere, Ott Puumeister
Keeletoimetaja: Eva Lepik
Kaanekujundus: Mehmet Emir Uslu
ISSN 1406–9563
Eesti Semiootika Selts 2019
Kogumiku väljaandmist toetas Tartu Ülikooli Filosoofia ja Semiootika Instituut.
SISUKORD
Eessõna
Mati Hint – Erialaterminid ja paradigma muutus – lapiku Maa ja eesti foneetika näitel.
Keily Tammaru – Kuidas liblikatele valetada? Amazonase siniste Morpholiblikate püügimeetodite semiootiline analüüs.
Līva Bodniece, Jovita Dikmonienė, Audronė Kučinskienė, Maria-Kristiina Lotman – Oidipuse transmeedialine teekond Baltimail.
Silvi Salupere, Elin Sütiste – Tõlke mõistest Tartu–Moskva koolkonnas.
Rasmus Rebane – Malinowski mõiste “faatiline osadus” kontekst.
Tiina Hoffmann – Bernardo Bertolucci film “Konformist” Nõukogude Liidus: kuidas tsensuur loob uue teose?
MÄRKAMISI
Daniel Tamm – Kirjandus ideoloogia kütkes. A.H. Tammsaare “Põrgupõhja uut Vanapaganat” avavad ja sulgevad saatesõnad.
Kalevi Kull, Ekaterina Velmezova –
– Mõned küsimused semiootikast Linnar Priimäele
– Semiootikast Kassaris Jaan Unduskiga
Tim Ingold – Semiofoobi pihtimused
Kalevi Kull, Silver Rattasepp – Tim Ingoldi semiootika võimaldus: kommentaariks
KROONIKA 2018
ABSTRACTS
ABSTRAKTID
Erialaterminid ja paradigma muutus – lapiku Maa ja eesti foneetika näitel
Mati Hint
Artikkel keskendub küll eesti keele häälikusüsteemi ja prosoodia tõlgenduste ning Eduard Ahrensi loodud eesti keele ortograafia (nn uue kirjaviisi) vahekorrale, aga üldisem teema on tunnetusteoreetiline: mis saab teadusvaldkonna erialaterminoloogiast, kui valdkonnas toimub teadusliku vaate paradigmamuutus? Eesti keele ortograafia nn põhireeglid oma kolme häälikuvälte ja häälikuühendite kahe välte määramise nõuetega ei seostu peaaegu mitte mingiski mõttes Ahrensi ortograafiaga, küll aga loob nende reeglite õpetamine mulje, et kolme häälikuvälte teooria ja silbikvantiteetide teooria on kokkusobitatavad. Nad ei ole sobitatavad, sest kolme hääliku- välte ja häälikuühendite kahe välte teooriat ei ole võimalik interpreteerida foneemiteoorias. Artikli eesmärgiks on edendada teaduslikes käsitlustes (tihti paljalt deklaratiivselt) aset leidnud paradigmamuutuse (kolme häälikuvälte teooria kõrvalejätmine silbikvantiteetide teooria ees) järjekindlat läbiviimist, seda ka õigekirjaõpetuses.
Märksõnad: eesti keel, ortograafia, häälikuvälde, fonoloogia, silbikvantiteet
Kuidas liblikatele valetada? Amazonase sinisteMorpho liblikate püügimeetodite semiootiline analüüs
Keily Tammaru
Koerlibliklaste Morpho perekonna liblikad1 on ühed populaarsemad putuka- turistide sihtobjektid Prantsuse Guajaana Amazonases. Nende püüdmiseks kasutatakse tavapäraseid liblikavõrke ning söödapüüniseid, kuid erinevalt teistest rühmadest on läikivsiniseid ja oranži-pruunikirjusid Morpho’sid võimalik ligi meelitada, demonstreerides nende tiibade värvi objekte, mis tähistavad Morpho liblikate omailmas nende liigikaaslast.
Võttes aluseks putukaturistide ajendid ja eesmärgid, tutvustan ja analüüsin siniste Morpho liblikate püüdmise meetodeid. Püügimeetodite täpseks avamiseks kirjeldan Jakob von Uexkülli funktsiooniringi mudeli põhjal liblikate omailma ning pakun välja, kuidas liblikate omailma tundmine võimaldab kasutusel olevaid püügimehhanisme täiustada ja efektiivsemalt kasutada. Analüüsis tuginen aasta vältel (2017–2018) läbi viidud vaatlustele, vestlustele putukaturistidega, kohalikus muuseumis saadaolevale informatsioonile ning kirjanduslikele allikatele.
Liblikate peibutamine on olemuselt kommunikatsioon inimese ja putuka vahel. Olenemata väga kaugest fülogeneetilisest seosest, on inimese ja liblika omailmades kattuv osa, mis annab võimaluse mõlemale osapoolele arusaadava koodi kasutamiseks. Näitan, et liblikate peibutamise meetodid põhinevad osaval valetamisel, mis leiab aset kahe erineva liigi vahel.
Märksõnad: omailm, liblikas, Morpho, valetamine, turism, putukaturism, entomoloogia
Oidipuse transmeedialine teekond Baltimail
Līva Bodniece, Jovita Dikmonienė, Audronė Kučinskienė, Maria-Kristiina Lotman
Antiikdraamat hakati Baltimaades küll tõlkima ja lavastama võrdlemisi hilja ning tõlgete hulk ei ole kuigi muljetavaldav, kuid eri lähenemiste ja tõlgenduste spekter on siiski märkimisväärne. On nii selliseid versioone, mis taotlevad antiikteatri autentset vahendamist (võõrapärastavad tõlked) kui ka vabamaid käsitlusi, mis kodustavad või lausa mugandavad teksti kodupubliku jaoks. Mis puudutab lavateoseid, siis Balti lavadel on eksperimenteeritud nii antiikteatri jäljenduste kui ka erinevate moodsate koodide ja meediumidega. Artiklis keskendutakse ühele kreeka tragöödiale, Sophoklese “Kuningas Oidipusele” ning uuritakse selle inter- ja transmee- dialisust Balti kultuurides erinevate lavaversioonide põhjal. Lavastustele lähenetakse kui polükodeeritud struktuuridele, kus erinevad verbaalsed, visuaalsed ja auditiivsed koodid integreeritakse keeruliseks süsteemiks. Eri koodide ülekannet käsitletakse tõlkeliste protsessidena, seejuures pöörates tähelepanu strateegiatele, mida nende koodide loomisel ja vahendamisel on lavastustes rakendatud.
Märksõnad: transmeedialisus, intermeedialisus, Oidipus, tragöödia, teatritõlge
Tõlke mõistest Tartu-Moskva koolkonnas
Silvi Salupere, Elin Sütiste
Tartu–Moskva koolkonna (TMK) kohta on ilmunud juba mitmeid arvestata- vaid uurimusi, kuid eraldi tõlketemaatikat ei ole kuni viimase ajani vaadel- dud. Käesolev artikkel käsitleb vaateid tõlkele ja tõlkimisele TMK osaliste Vjatšeslav Ivanovi, Issaak Revzini, Mihhail Gasparovi, Vladimir Toporovi ja Juri Lotmani töödes. Näidatakse, et tõlke mõistel oli TMKs täita oluline roll: tõlget ja eriti kunstitekstide tõlget nähti sobiva laboratooriumina vaat- lemaks komplekssete märgisüsteemide toimimist. Kuna tõlkimine on vahetult seotud tõlgendamisega, tähenduse mõistmisega, siis püüti eristada nii erinevaid tõlke- kui ka tähenduse tüüpe. Samuti osutus tõlge sobivaks sidusmõisteks erinevate semiootiliste fenomenide toimemehhanismide seletamisel inimintellekti ja kultuuri kui kollektiivse intellekti raamistikus.
Märksõnad: kultuurisemiootika, taidetõlge, masintõlge, kunstitekst, tähendus
Malinowski mõiste “faatiline osadus” kontekst
Rasmus Rebane
Faatiline osadus on terminoloogiline leiutis, millele eelistatakse uuemaid samatüvelisi edasiarendusi. Keeleliste keerukustega küllastunud originaal- teksti loetakse tänaseni kui maamärki lingvistilise antropoloogia ajaloos, aga väga väike osa sellest on selgestimõistetav. Käesoleva artikli eesmärk on tutvustada lugejatele põhilisi allikaid, mis mängisid rolli selle mõiste kujunemises. Nende hulka kuulub Malinowski järjepidev kahevõitlus Durkheimiga, Mahaffy vestlusteooria kasutus, kuidas ta peitis viite Trotteri “tervitusvestlusele”, mis andis faatilise osaduse mõistele põhilise sisu, ja kuidas klassikaliste keelefunktsioonide eitamine uue funktsiooni leiutami- seks väldib iseendale vasturääkimist ainult Dewey keelefunktsioonide skeemi valguses.
Märksõnad: osadus, vestlus, suhtlemine, suhted, tähendusetus