ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XVII

Ilmunud on Acta Semiotica Estica XVI . Numbri toimetajateks on Silvi Salupere ja Ott Puumeister. Vaata numbrit.

Acta Semiotica Estica XVII number paistab taaskord silma teemade kirevusega, mis ulatuvad budismist poliitika ja loomaaialoomadeni. Teemaderingi mitmekesisus peegeldab suurepäraselt Tartu ülikooli semiootika osakonna haarde laiust – autorid, kelle seas on nii üliõpilasi kui kogenud teadlasi, on enamasti pärit just sealt. Sel korral pakume lugemiseks kuut originaalartiklit. Lisaks loomulikult Märkamiste rubriik tõlgete, vestluste ja tähelepanekutega. Numbri lõpetab, nagu tavaks saanud, ülevaade eelmise aasta semiootika-alastest sündmustest.

Kogumiku avab Andres Herkel artikliga “Budismi semiootika I. Tartu–Moskva koolkonna panus: Pjatigorski ja Mäll”, mille fookuses on budismi uurimistraditsioon Tartu–Moskva semiootikakoolkonnas. Herkel toob välja, et algusaegadel töötas Tartu semiootika juures silmapaistev plejaad orientaliste ja indolooge, kellest Aleksander Pjatigorski ja Linnart Mäll paistsid silma semiootilise lähenemisega budismile. Budismi analüüsides hoidusid nad kasutamast lääne filosoofia terminoloogiat, katsetades budismi põhiprobleemide kirjeldamisel semiootiliste vahendite vahedust. Nii ilmnes näiteks meeleseisundite hierarhia või mõiste dharma semiootiline loomus.

Budismist pöördume rahvusvaheliste suheteni. Andreas Ventsel kirjutab artiklis “Venemaa humanitaarabi meediadiskursus kui strateegiline narratiiv: semiootiline analüüs”, et tänapäevaste konfliktide kulgemine sõltub suurel määral meediapublikust ja pealtvaajatest. Strateegiliste narratiivide kujundamine on üks viisidest, kuidas teadlikult publikule suunatud informatsiooni hallata. Strateegilised narratiivid loovad sündmustele konteksti ja juhivad publiku “õigele” tõlgendusrajale, vältides sedasi eksimist. Artikkel kasutab strateegiliste narratiivide uurimiseks Umberto Eco mudellugeja ja mudel-autori mõisteid. Konkreetseks uurimismaterjaliks on valitud see, kuidas Kremli rahastatud meediakanalid kajastasid abi, mida Venemaa osutas Itaaliale koroonaviirusega võitlemiseks.

Daniel Tamm jätkab poliitika lainel. Artikkel “Antiteetiline identiteediloome semiootika ja strateegiliste narratiivide seisukohast” vaatleb, kuidas poliitiline identiteet luuakse peegelpildina oma oponendist ja sel moel saavutatud poliitiline ühtsus rajaneb vaenlase kujutisel. Samaaegselt vaenlasega luuakse niisiis ka enesepilt, mis ilmneb vaenlase suhtes positiivsena: vaenlase halvad omadused peegelduvad enesele tagasi kiiduväärt joontena. Säärast poliitilise ühtsuse loomist käsitleb Tamm  semiootika ja strateegiliste narratiivide valguses. Artikli eesmärgiks on luua teoreetiline raamistik, mille alusel uurida antiteetilist identiteediloomet. Selle saavutamiseks sünteesib autor eelnevaid poliitilise identiteedi ja identifikatsiooni teooriad ning kasutab tulemust analüüsimaks Venemaa välispoliitika diskursust.

(Välis)poliitikast loomaaeda. Nelly Mäekivi artikkel “Ex situ loomade käitumise ja kommunikatsiooni modelleerimine” lähtub tõdemusest, et loomade kommunikatsiooni ja käitumise kohta on teadmist omandatud peaasjalikult väljaspool oma loomulikku elu-keskkonda (ex situ) elavate loomade põhjal. Ometi sõltub loomade käitumine suuresti nende elukeskkonnast, seega on loomaaedades peetavate loomade põhjal kogutud teabe laiendamine liigile üldiselt problemaatiline. Mäekivi tegeleb konkreetsemalt loomaaedades välja töötatud heaolumeetmega, mis peaksid kindlustama loomade füüsilise ja psühholoogilise heaolu. Võrreldes neid meetmeid liigispetsiifilise kommunikatsiooni ja käitumisega vabalt elavate loomade seas, pakub Mäekivi välja mudeli ex situ loomade käitumise selgitamiseks.

Rasmus Rebane juhib meid inimsuhtluse juurde. Artikkel “Instinktid ja tundmused Malinowski “faatilises osaduses”” tegeleb pealkirjale vastavalt mõiste ‘faatiline osadus’ jälgede ajamisega, jätkates eelmises Acta numbris algatatud teemat. Sotsiaalpsühholoogilised tahud Bronisław Malinowski arusaamast faatilisest osadusest viiakse tihtipeale tagasi William McDougalli ja Alexander Shandi töödeni. Rebane näitab aga, et Malinowski toetus instinktide ja tundmuste asjus peaasjalikult Edward Alsworth Rossi raamatule “Sotsioloogia printsiibid”. Artikkel tegeleb sellest allikast tulenevate tagajärgedega Malinowski teooria tõlgendustele.

Viimaks kunstist. Krista Simsoni artikkel “Värvi semiootikast visuaalkunstis” keskendub värvile füüsilise nähtusena ja selle rollile tähendusloomes. Simson kasutab värvi loomuse analüüsimiseks Vassili Kandinsky, Ludwig Wittgensteini ja Fernande Saint-Martini töid. Värvi käsitletakse peamise visuaalse väljenduse vahendina ja põhimise visuaalse loome üksusena. On seega möödapääsmatu, et semiootilised katsed mõista visuaalset märgisüsteemi keelena kasutavad samamoodi värvi selle keele loomiseks ja tõlgendamiseks.

Märkamiste rubriigis saab lugeda 1999. aastal Kati Lindströmi ja Katrin Alekandi tehtud intervjuud Thomas A. Sebeokiga (kelle 100. sünniaastapäeva see aasta tähistame), mis mõjub üllatavalt värske ja kaasaegsena. Kalevi Kulli ja Ekaterina Velmezova intervjuude sari saab jätku Jüri Talveti nägemusega semiootikast. Kimbuke noorsemiootikute töid on välja kasvanud kursuse Juri Lotman ja Tartu–Moskva koolkond raames tehtud lõpuesseedest. Madli-Mai Jõe kirjutab Juri Lotmani “Kultuuri fenomenile” toetudes infoärevusest, Susanna Mett muusika keeltest ansambli The Shaggs loomingust lähtudes ja Johanna Tõugu teknomuusikast. Lõpetuseks järjekordne lisandus semiootikavaramusse, seekord siis Juri Lotmani “Tekst ja auditooriumi struktuur” Silvi Salupere tõlkes.

 

Toimetajad