ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XVI

Ilmunud on Acta Semiotica Estica XVI . Numbri toimetajateks on Silvi Salupere ja Ott Puumeister.

Numbri sisust

 

Acta Semiotica Estica XVI numbrist leiab kuus originaalartiklit, mille uurimisala ulatub eesti keele foneetikast liblikate kommunikatsioonini. Lisaks muidugi märkamiste rubriik intervjuude, tõlgete ja muude tähelepanekutega. Lõpetuseks traditsiooniline ülevaade 2018. aastal toimunud semioo- tika-alastest sündmustest ning Tartu ülikooli semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.

Käesolevat numbrit alustab Mati Hint poleemilise artikliga “Erialaterminid ja paradigma muutus – lapiku Maa ja eesti foneetika näitel”, mis käsitleb paradigmamuutuse ja terminoloogia sünkroniseerimise probleeme. Autori põhitees on, et eesti keele ortograafia põhireeglid oma kolme häälikuvälte ja häälikuühendite kahe välte määramise nõuetega ei seostu kuidagi Eduard Ahrensi ortograafiareeglitega. Ometi õpetatakse vältevahelduse reegleid nii, et jääb mulje, et häälikuvälte ja silbikvantiteetide teooria peaksid omavahel sobituma. Artikkel paneb ette, et õigekirjaõpetuses oleks tarvis deklaratiivsest paradigmamuutusest edasi liikuda selle järjekindla läbiviimiseni, kuna häälikuvälte teooria ei ole põhimõtteliselt kokkusobitatav foneemiteooriaga, mis juba pea 80 aastat on olnud häälikusüsteemide mudeldamise ja seletamise vältimatuks aluseks kogu maailma keeleteaduses.

Eesti keele probleemidest liigume edasi liikidevahelise kommunikatsiooni juurde. Keily Tammaru artikkel “Kuidas liblikatele valetada? Amazonase siniste Morpho liblikate püügimeetodite semiootiline analüüs” põhineb autori välitöödel Prantsuse Guajaana vihmametsas. Morpho’d on ühed populaarsemad putukaturistide sihtobjektid, neid püütakse nii liblikavõrkude kui ka söödapüünistega, lisaks on neid võimalik ligi meelitada ka nende tiibade värvi objekte demonstreerides; need objektid tähistavad läikivsiniste ja oranži-pruunikirjude liblikate omailmas liigikaaslasi. Edukas liblikapüük eeldab liblika elutegevuse ja käitumise tundmist ja teatud mõttes ennustamist. Jakob von Uexkülli omailmateooria ja funktsiooniringi mudel võimaldavad üksikasjalikult kirjeldada Morpho liblika keskkonnatajumist. Inimene kasutab liblikate ligi- meelitamiseks ära märke, mis kuuluvad liblika omailma, ning on seeläbi aluseks liblika ja inimese vahelisele kommunikatsioonile. Peibutamist kui kommunikatsiooni inimese ja liblika vahel käsitletakse valetamisena, kus liblikapüüdja edastab tahtlikult liblikatele valeinformatsiooni.

Edasi transmeedia suunas. Līva Bodniece, Jovita Dikmonienė, Audronė Kučinskienė ja Maria-Kristiina Lotman kirjutavad “Oidipuse transmeedialisest teekonnast Baltimail”. Antiikdraamat hakati Baltimaades tõlkima ja lavastama küll võrdlemisi hilja ning erinevate tõlgete hulk ei ole muljetavaldav, kuid lähenemiste ja tõlgenduste spekter on siiski märkimisväärne. Leidub nii autentseid kui ka kodustavaid tõlkeid. Lavateostes on nii antiikteatrit jäljendatud kui katsetatud moodsate koodidega. Artikkel keskendub Sophoklese “Kuningas Oidipuse” inter- ja transmeedialistele seiklustele Balti kultuurides lavaversioonide põhjal. Otsitakse vastuseid küsi- mustele: millised meediumid ja millised koodid on dominantsed? Mida püütakse transponeerida? Milliseid koode rekodeeritakse, kohandatakse, mugandatakse ja ohverdatakse? Võrreldakse ka lavastuste retseptsioone: millised kontseptsioonid osutusid kriitikute silmis edukaks ja publikule vastuvõetavaks?

Jätkame tõlkega. Silvi Salupere ja Elin Sütiste kirjutavad “Tõlke mõistest Tartu–Moskva koolkonnas”. Autorid tõdevad, et kuigi TMKst on ilmunud juba mitmeid arvestatavaid uurimusi, ei ole tõlketemaatikat kuni viimase ajani eraldi vaadeldud. Ometi oli tõlke mõistel TMKs täita oluline roll: tõlget ja eriti kunstitekstide tõlget nähti sobiva laboratooriumina vaatlemaks komplekssete märgisüsteemide toimimist. Artikkel keskendub Vjatšeslav Ivanovi, Issaak Revzini, Mihhail Gasparovi, Vladimir Toporovi ja Juri Lotmani töödele ja erilist tähelepanu pööratakse kontekstile, milles tõlkemõistestik ilmub TMK osalejate tekstides, mõistestiku variatsi- oonidele erinevates töödes, arutlustele tõlke kohast ja rollist semiootikateoorias tervikuna. Põhijäreldus on, et TMK arenguloos kerkis esialgu üsna kõrvaline tõlke mõiste keerukate märgioperatsioonide võrdkujuks ning kujunes keskseks kultuuri toimimismehhanismi seletavaks mõisteks. Tähelepanuväärne on ka fakt, et mitmed TMK ideed, eriti Lotmani omad, on imbunud peavoolu tõlketeadusesse.

Rasmus Rebase artikkel “Malinowski mõiste “faatiline osadus” kontekst” jätkab eelmises Acta Semiotica Estica numbris alustatud kommunikatsiooniteemat, keskendudes seekord faatikale. Teksti, milles Bronisław Malinowski faatilise osaduse mõistena sõnastas, loetakse tänaseni lingvistilise antropoloogia maamärgina, ehkki vaid väike osa sellest on selgestimõistetav. Artikli eesmärk on tutvustada lugejatele põhilisi allikaid, mis seda mõistet kujundasid. Ühelt poolt vastandus Malinowski oma mõistega Durkheimi teooriale osadusest kui tundmuste ühinemisest, teiselt poolt toetus ta mitme autori tähelepanekutele, et suhtlemine ei ole peaasjalikult või ainult ideede edastamine. Nende hulka kuuluvad John Mahaffy vestlusteooria, Wilfred Trotteri “tervitusvestlus” ja John Dewey nägemus keele- funktsioonidest. Just Dewey skeemi taustal, kus keele esmafunkt- siooniks on mõjutada teisi inimesi, on Malinowski käsitlus loogiline ja väldib iseendaga vasturääkivusi.

Tiina Hoffmann naaseb tõlke juurde, vaadeldes romaani adap- tatsiooni kinolinal. Artikkel “Bernardo Bertolucci film “Konfor- mist” Nõukogude Liidus: kuidas loob tsensuur uue teose?” analüüsib Alberto Moravia romaani ekraniseeringu teekonda, võrreldes Bertolucci ekraniseeringut filmi tsenseeritud versiooniga, mis esilinastus Nõukogude Liidus 1976. aastal. Vaadeldakse ennekõike filmi visuaalseid kärpeid ja venekeelse dublaaži tõlkenihkeid filmi- stseenide kaupa. Nõukogude versioon on mustvalge, poole tunni võrra lühem uus ideoloogiline nuditeos, milles on kaduma läinud nii tegelaste psühholoogiline siseilm kui ka Bertolucci loo maailm.

Märkamiste rubriigis käsitleb Daniel Tamm Anton Hansen Tammsaare “Põrgupõhja uue Vanapagana” seoseid ideoloogiaga teose saatesõnade põhjal. Jätkub Kalevi Kulli ja Ekaterina Velmezova intervjuusari mõtlejatega, kes on kuidagiviisi semiootikast mõjutatud olnud ja/või seda mõjutanud; selles numbris saavad sõna Linnar Priimägi ja Jaan Undusk. Lõpetuseks on Silver Rattasepp tõlkinud Tim Ingoldi artikli “Semiofoobi pihtimused”, millele on lisanud koos Kalevi Kulliga ka kommentaari.

Toimetajad

Vaata numbrit

ILMUS UUS ACTA SEMIOTICA ESTICA

Ilmunud on Acta Semiotica Estica XV . Numbri toimetajateks on Silvi Salupere, Ott Puumeister ja Heike Olmre.

Numbri sisust

Acta Semiotica Estica XV juubelinumber on eelkäijatest tummisem ja rõõmustab erinevate autorite rohkuse ja mitmekesisusega. Rõõm on nentida, et autorite hulgas on erinevate põlvkondade esindajaid, sealhulgas erinevate astmete üliõpilasi ja teemade ring on märkimisväärselt lai. Tavapärasest rohkem on seekord teoreetilisi käsitlusi ja ülevaateid, kuid esindatud on ka konkreetsed juhtumianalüüsid.

Kogumiku avab Liina Reisbergi käsitlus õigussemiootika kohast tänapäeva juriidilises kontekstis.

Kultuurisõltelise tähendusloome teoreetilisi mudeleid hermeneutikas, fenomenoloogias, semiootikas ja sotsiaalpsühholoogias kirjel- dab ja analüüsib koostööartikkel, mille autoriteks on Tõnu Viik, Peeter Torop ja Maaris Raudsepp.

Ele Loonde uurimus “Internetimeemid EKRE poliitilises kom- munikatsioonis” vaatleb seda, kuidas kolm Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Facebooki ja Instagrami kontol jagatud internetimeemi konstrueerivad oma auditooriumi ja millised on nende meemide sotsiaal-kommunikatiivsed funktsioonid.

Riin Magnus ja Tiit Remm uurivad artiklis “Eesti võõrliikide tähendusväli: kujunemine ja linnaruumi kontekst” võõrliikide tähenduse kujunemist Eestis ning võõrliikide ökoloogilise paradigma aktuaalsust tänases linnahaljastuses.

Rasmus Rebane jälgib oma artiklis “Autokommunikatsioon Peirce’i ja Lotmani vahel” autokommunikatsiooni ja sellega seotud mõistestiku arenguid, harutades lahti niite, mida on sõlme keeratud juba üle saja aasta.

Käesoleva numbri Märkamiste rubriik on seekord eriti mahukas. Tänuväärset tööd Tartu semiootikakoolkonna ajaloo radadel jätkavad Kalevi Kull ja Jekaterina Velmezova oma intervjuude sarjaga. Seekord on fookuses Jaan Kaplinski ja Peet Lepik. Veel üks intervjuu on Kalevi Kulliga ökosemiootika suveseminaride ajaloost ning tervise ja semiootika seostest.

Krista Simson vaatab konkreetset pildinäitust läbi Girard’i ihateooria prisma.

Kristel Põldma rakendab Iedema resemiotiseerimisprotsessi kontseptsiooni rahvalaulu teisenduste jälgimisel.

Kaspar Kruup otsib vastust igipõlisele küsimusele “Mis on semiootika?”, pakkudes välja viisi, kuidas semiootikast rääkida, et tudengid seda õppida tahaks, et teised valdkonnad sellega suhestuda suudaks ja et ka inimene tänavalt seda mõistaks.

Robert Varik on semiootika põnevuse ja köitvuse enda jaoks avastanud Juri Lotmani tekste lugedes ja kirjeldab Lotmanit kui kunstnikku, kelle mõtte ilu suudab meid ikka ja jälle vaimustada.

Kaks raamatuarvustust – Andreas Ventsel võtab kaaluda semioeetika ja üleilmastumise küsimused Susan Petrilli toimetatud kogumiku näitel ja Daniel Tamm sirvib värsket “Sissejuhatust filosoofiasse” semiootiku pilguga.

Raul Markus Vaiksoo ajab zoosemiootika mõiste jälgi ning uurib selle sisenemist eesti keeleruumi.

Rene Kiis võtab võrrelda võõruse looduses ja inimühiskonnas.

Meie tõlkevaramut täiendab Tanel Perni eestindatud Susanne K. Langeri teedrajav artikkel “Milleks filosoofia?”.

Kogumiku lõpetab traditsiooniline Kroonika rubriik ja ülevaade semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.

Acta XV on võimalik osta suurematest raamatukauplustest või kirjastis Ilmamaa e-poest.

Ilmus esimene eestikeelne semiootika õpik

Semiootika osakonna ja TÜ Kirjastusega koostöös ilmus  kauaoodatud õpik “Semiootika”.

Raamatul on 18 autorit – tähestiku reas Kalevi Kull, Kati Lindström, Mihhail Lotman, Riin Magnus, Kaire Maimets, Timo Maran, Rauno Thomas Moss, Ülle Pärli, Katre Pärn, Anti Randviir, Tiit Remm, Silvi Salupere, Virve Sarapik, Elin Sütiste, Peeter Torop, Andreas Ventsel, Vadim Verenitš, Katre Väli.

Tähendustemaailm on keskkond, milles me möödapääsmatult iga päev elame ja osaleme.  Semiootika ülesandeks pole mitte üksnes orienteeruda kõikvõimalikes tähendustasandites ja märgilisuse tüüpides, vaid ka tähendusloome praktikates, mis elu ja kogu kultuuri kujundab. Umberto Eco meelest on semiootika sarnane meditsiinile – üheltpoolt on ta paljusid erialasid haarav teadus, teiseltpoolt aga vahend hädade abiks ja konfliktide lahendamiseks ehk süsteemi tervise eest hoole kandmiseks.

Selle raamatu valmimisele eelnes aastatepikkune töö. Kõigepealt peeti enam kui aasta jooksul rida seminare Tartu Ülikooli semiootika osakonnas, mille tulemusena valmis põhjalik ülevaade maailmas eri aegadel ja keeltes ilmunud semiootika sissejuhatavatest käsitlustest. Sellest tõukudes arutati läbi ka käesoleva õpiku lähtekohad, mille esimene versioon valmis juba 2014. aastal.

Raamatu sissejuhatavale peatükile, milles esitatakse lühidalt semiootika määratlus ja tähtsamad allikad, järgnevad neli osa. Esimene neist annab ülevaate semiootika ajaloost ja peamistest koolkondadest. Teine osa on pühendatud semiootika peamistele klassikutele: meie valikus Charles S. Peirce, Ferdinand de Saussure, Jakob von Uexküll, Charles Morris, Roman Jakobson, Algirdas Greimas, Juri Lotman, Thomas Sebeok ja Umberto Eco. Kolmas osa on ülevaateks kolmest olulisest semiootika valdkonnast — kultuuri-, sotsio- ja biosemiootikast. Neljandas osas esitatakse sissejuhatused reasse semiootika harudesse ja rakendusaladesse. Et jääda oma asjatundmise raamidesse, on mitmed olulised eriharud (näiteks keele-, reklaami- ja kognitiivsemiootika) ses raamatus pikemalt käsitlemata ja iseloomustatud vaid lühidalt.

Oma nägemuse klassikutest ja semiootika kujunemisest vormis raamatu piltideks semiootikust kunstnik Rauno Thomas Moss. Õpiku lõpus on toodud peamiste mõistete lühiseletused, samuti nimede ja terminite loendid ning põhjalik bibliograafia. Kuigi raamat on mõeldud eeskätt abivahendiks semiootikatudengitele, on selle koostamisel ja kirjutamisel silmas peetud ka laiemat huvilisteringi.
Raamatu väljaandmist toetas Sihtasutuse Archimedes eestikeelsete kõrgkooliõpikute väljaandmise programm.

 

Vt. lisaks: http://www.tyk.ee/semiootika/00000012540

Lisainfo: Silvi Salupere

semiootika lektor
tel: 737 6154; silvi.salupere@ut.ee

ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XIV

Ilmunud on Acta Semiotica Estica neljateistkümnes number. Numbri toimetajateks on Mark MetsSilvi Salupere ja Ott Puumeister.

Numbriga saad lähemalt tutvuda siin.

Numbri sisust

Number sisaldab viite originaalartiklit ning sel korral tähelepanuväärselt mahukat märkamiste rubriiki. Traditsiooni kohaselt sisaldab number ka eelmisel aastal toimunud sündmuste kroonikat ning kaitstud magistri- ja doktoritööde nimekirja.

ORIGINAALARTIKLITE osa avab Ott Puumeister artikliga “Mitte-identifikatsiooniline poliitika ja poliitiline subjekt”, milles kaalu- takse võimalusi, kuidas mõtestada poliitikat väljaspool valitsemise ja identiteedipoliitika paradigmat.

Merit Rickberg kirjutab artiklis “Kahest vastandlikust tendent- sist ajaloohariduses” ajaloo õpetamisest kui tähtsast osast kultuuri minapildist, mille üheks olulisemaks sotsiaalseks funktsiooniks võib pidada ühiskondliku sidususe tagamist.

Agne Pilvisto artikkel “Teoreetilisi noppeid eestluse ajaloost (sissevaade 1988. a Loomingu Raamatukogu 25./26. numbrisse)” keskendub samuti rahvusluse problemaatikale perioodil, mil rahvus(lus) oli avaliku diskursuse enesestmõistetav osa.

Andreas Ventsel ja Mari-Liis Madisson tegelevad artiklis “Tõejärgne diskursus ja semiootika” vägagi tänapäevase ja aktuaalse teemaga, üritades välja tuua tõejärgse tähendusloome eripära, kus oluline ei ole niivõrd informatsiooni edastamine, vaid kommunikatsiooni afektiivsus.

Tiit Remmi artikli “Mõisaruumi ümbertähendustamisest” eesmärgiks on selgitada mõisaansamblite ruumi tähenduslikkust ning ümbertähendustamisi mõisakooli sissepääsu näitel.

MÄRKAMISTE rubriigi avab Martin Oja, kes jagab lugejaga alga- ja õppejõu tähelepanekuid semiootika rakendamisest mütoloogia õpetamisel. Iiris Viirpalu räägib sotsiaalsest koreograafiast ja Andre Uibos maletaja ja malet mängiva masina omailmadest.

Seekordses numbris on esindatud koguni kolm INTERVJUUD: esmalt vestlevad Kalevi Kull ja Ekaterina Velmezova Mati Hindiga eesti keelest, semiootikast ja Tartust ning teiseks samad küsitlejad Leo Võhanduga informaatika seostest semiootikaga. Kolmandas intervjuus avab seekord vastaja rollis olev Kalevi Kull küsitleja Ekaterina Velmezovale oma arusaama semiootilisest mõistmisest.

Järgneb  Andreas Ventseli ARVUSTUS Andrey Makarychevi ja Alexandra Yatchuki monograafiale Juri Lotman ́s Cultural Semiotics and the Political.

Numbri lõpetavad Kroonika rubriik ja kaitstud magistri- ning doktoritööde nimekiri.

TERE TULEMAST ACTA UUELE KODULEHELE!

Pakkumaks mugavamat võimalust Acta numbritega tutvumiseks, terviklikumat ülevaadet olulisest informatsioonist ning kiiret ülevaadet uudistest, uuendasime Acta Semiotica Estica kodulehte.

Loodetavasti leiad siit kõik vajaliku, ent kui midagi leidmata jääb, anna sellest meile kindlasti teada, kirjutades oma tähelepanekutest või soovidest aadressile info@semiootika.ee.

Lugemisrõõmu!

ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XIII

Ilmunud on Acta Semiotica Estica kolmeteistkümnes number. Numbri toimetajateks on Silvi Salupere ja Ott Puumeister.

Numbriga saad lähemalt tutvuda siin.

 

Numbri sisust

Acta Semiotica Estica XIII number on avatud teemavalikule kohaselt ülimalt mitmekesine, liikudes vaevata objektianalüüsist semiootika üldteoreetiliste probleemide lahkamiseni. Käesolev number sisaldab viite originaalartiklit; lisaks on tavapäraselt kohal ka märkamiste rubriik tõlgete, intervjuude ja esseedega. Loomuli-kult annab Acta ka ülevaate tähtsamatest semiootikat puudutavatest sündmustest, mille hulka kuuluvad nii X Tartu semiootika suvekool kui ka Peeter Toropi juubelile pühendatud konverents, ning semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.

XIII numbri avab Mari-Liis Madissoni artikkel „Snowdeni skandaali kujutamine eesti meedias: hirmu ja ohtude konstruee-rimine”, mille eesmärgiks on selgitada USA salajase jälgimisprog-rammiga PRISM seonduvate infolekituste vastuvõttu eesti meedias. Jaanika Andersoni ja Maria-Kristiina Lotmani artikli „Intrasemiootiline tõlge antiikkunsti jäljendustes (Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi kogude näitel)” artikkel üritab lahendada keerukaid jäljenduse ja originaali vaheliste piiridega seonduvaid probleeme. Tekst analüüsib TÜ kunstimuuseumi kogudes olevaid valandeid intrasemiootiliste tõlketeostena, lähtudes eelkõige Umberto Eco teoreetilisest raamistikust. Vaadeldakse kopeerimise käigus toimunud muutusi materjalis, tehnikas, mõõtmetes, terviklikkuses, stiilis ja žanris.

Triinu Upkin jätkab kunstianalüüsiga artiklis „Rahvuste kujuta-misest klassikalises balletis”. Põhihüpoteesiks on, et kultuuriimpe-rialistlikud ja orientalistlikud vaated, mis on tänapäevani balletiklassikas säilinud, ei tulene mitte niivõrd 19. sajandil loodud narratiividest kui balletižanri enda vormidest. Artiklis antakse põhjalik ülevaade klassikalise balleti žanri kujunemisloost ja spetsiifilistest väljendusvahenditest (vaadeldakse liikumiskeelt, keha, muusikat ja koreograafiat). Seejärel analüüsitakse tänapäeval kõige aktiivsemalt täismahus etendatavaid klassikalisi ballette, kus tegelaste rahvused on olulised ja rõhutatud.

Andres Luure esitab artiklis „Idioodi armastus” ühe versiooni armastusest ning selle tähtsusest semiootikale ning seob mõningad mõtted armastuse kohta vürst Mõškini armastusega Fjodor Dostojevski „Idioodis”. Luure eristab kahte armastuse ilmingut: armunud armastust ning armulist armastust; et armastus oleks terviklik, peavad mõlemad ilmingud kohal olema.

Originaalartiklite rubriigi lõpetab Katre Pärna „Semiootika koht modelleerivate süsteemide reas: eelmärkmeid loomingulisest ja mängulisest modelleerimisest humanitaarteadustes”. Artikli kirjutamise ajendiks oli Pärna jaoks tõik, et Juri Lotmani artiklis „Kunst modelleerivate süsteemide reas” esitatud kunstilise modelleerimise käsitlusel on mitmeid sarnasusi tänase humanitaarteadusliku mõtlemise ja praktikaga.

Märkamiste rubriiki alustab Ott Puumeister „Mõtisklustega tehnoloogilisest inimesest”, väites, et inimese ja tehnoloogia suhet ennast tuleks vaadelda tehnikana, milles suhte kaks näivalt eraldiseisvat osapoolt alles tekitatakse. Madis Ligema kirjutab „Eesti Vabaerakonnast kui rahvusterviklikust konservatiivsusest liberaalses nahas”, analüüsides Vabaerakonna keelekasutust ja imagoloogiat. Edasi räägivad Ekaterina Velmezova ja Kalevi Kull juttu semiootikast Tiit-Rein Viitsoga, tuntud soome-ugri keeletead-lase, Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessoriga. Samade autorite sulest on kogumikus ka vestlus karismaatilise zoosemiootiku Aleksei Turovskiga. Järgnevalt on meil võimalus Silvi Salupere tõlkes lugeda Juri Lotmani loomingu hilisesse perioodi kuuluvat artiklit „Tekst ja kultuuri mitmekeelsus”. Tanel Perni tõlkes on kogumikus esindatud nõukogude filoloogi ja kultuuriuurija Olga Freidenbergi evangeeliumimütoloogia käsitlus „Sisenemine eesli seljas Jeruusalemma”.