Acta Semiotica Estica

ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XX

10. jaan. 2024 Acta Semiotica Estica

Acta Semiotica Estica on jõudnud väikse juubeli, XX numbrini. Sel puhul on Kroonika rubriigis ära toodud lühiülevaade käidud teest. Seekordses numbris on esindatud kõik kolm Tartu semiootika haru – kultuuri-, bio- ja sotsiosemiootika, kokku viis originaalartiklit ja traditsiooniliselt mahukas Märkamiste rubriik intervjuude ja esseedega. Numbri lõpust leiab ülevaate 2022. aasta sündmustest, sealhulgas Juri Lotmani juubelikonverents, ning nimekirja Tartu ülikooli semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.

Koostajad ja toimetajad: Silvi Salupere, Ott Puumeister, Daniel Tamm
Kaanefoto: Mirjam Puumeister

Väljaandja: Eesti Semiootika Selts 2023
Kogumiku väljaandmist toetas Tartu Ülikooli Filosoofia ja Semiootika Instituut.

Avatud juurdepääs numbrile.

Avaartikliks on kolme Balti riigi esindaja, Līva Bodniece, Jovita Dikmoniene ja Maria Kristiina Lotmani koostöös valminud “Ksenofoobsed hoiakud Euripidese “Medeias” ja nende vahendamine Baltimaade Medeia-retseptsioonis”, milles antakse põhjalik ülevaade Euripidese kuulsaima tragöödia “Medeia” erinevatest versioonidest leedu, läti ja eesti keeles. Peamiselt leksikaalset

Ka järgnev artikkel on teatriteemadel, Raili Lassi “Interlingvistilise tõlke roll ja osakaal lavastuses: Tom Stoppardi “Leopoldstadt”. Analüüs toetub siin materialistlikule tõlketeooriale, mille kohaselt sõltub tõlge seda ümbritsevatest materiaalsetest aspektidest. Eraldi vaadeldakse näidendit kui lähteteksti, mis on samaaegselt inglise-eesti tõlke sihttekst ja intersemiootilise tõlke lähtetekst, ning lavastust kui intersemiootilist tõlget.

Siiri Tarrikase artikkel “Otsingupildid kõverpeeglis” uurib, lähtudes Kanti vaatest tunnetusele, Uexkülli raamistikust ja Peirce’i märgiteooriast, kuidas kognitiivsed protsessid loomade omailmades toimivad erinevate piltide ja pildiskeemide kaudu ning kuidas tekivad uued loomingulised käitumisviisid. Lisaks Uexkülli otsingupildile ja -toonile pakutakse siin välja uus mõiste “otsinguskeem” ja võrrel- dakse erinevaid lähenemisviise peegelmaailmadele ja -piltidele ning seda, kuidas skeemid peegeldavad objekte loomade omailmades, moodustades vastumaailma.

Krista Simson jätkab eelmises numbris alustatud visuaalsemioo- tilise mõistestiku arendustega, keskendudes seekord Vassili Kandinsky kompositsiooniteooriale. Artiklis “Visuaalkunsti ikoonilistest väljendusvahenditest Vassili Kandinsky kompositsiooniteooriast lähtudes” näidatakse, et visuaalkunsti teose komponeerimise ja semiootilise analüüsi põhimõtted on ühildatavad, kui võtta aluseks teose elementide ja nendevaheliste suhete struktuuri ehk kompositsiooni analüüs. Autor väidab, et põhimõtteid, millele Kandinsky oma teoorias osutab, kasutatakse visuaalkunsti teose tähenduse loomisel seniajani: ikoonilised väljendusvahendid – vorm, värv, diagrammilised ja topograafilised suhted –, mille mõju põhineb tajusid mõjutavatel stiimulitel, on visuaalse retoorika alusmaterjal.

Ott Puumeister käsitleb Vana-Kreekast pärit parresia mõistet lähtuvalt Michel Foucault’ loengutest. Tähelepanu all on parresia roll poliitilise kõnena, mis on aval, otsene, ilustamata ning mis nõuab julgust. Lühidalt peatutakse platonliku ja küünilise parresia erinevustel ning tõdetakse, et viimane on poliitiliselt relevantsem. Tänapäevase näitena tuuakse Greta Thunberg’i kõnelemisviisi, mis tekitas alguses tugeva vastureaktsiooni jonnivate täiskasvanute ridades.

Märkamiste rubriik on traditsiooniliselt mahukas ja seekord on rõõmustavalt palju noorsemiootikute erinevate kursuste raames kirjutatud tuumakaid esseid. Alustuseks saab lugeda Anti Randviiru ja Kalevi Kulli kokku pandud mini-intervjuusid Thomas Sebeoki mõju ja osa kohta Eesti semiootikas. Kalevi Kull ja Ekaterina Velmezova jätkavad oma intervjuude sarja, seekord on vastajaks Paul Cobley. Jätkamegi esseedega: Ene Lill vaatleb kujutava kunsti ja religioossete tekstide näidetele toetudes kahe ambivalentse substantsi – liha ja vere – tähenduslikke tagamaid toidukultuuris; Evelin Hermaküla kirjutab abjektsioonist budismis, Emma Lotta Lõhmus aga abjektsioonist Pasolini “Teoreemis”. Karl-Joel Hussar arutleb meelsuse korraldamise/korrastamise üle Peeter I näitel. Jaanika Palm lahkab ajaloosündmuste kujutamist telesarjades, rõhuga küsimusele ajaloolisest representatsioonist ja selle tõele vastavuuse võimalikkusest. Aleksander Amos Nigesen mõtiskleb Juri Lotmanist ja Mircea Eliadest, Agnes Põder kirjutab vabadusest ja sallivusest Tartu Uue Teatri lavastuse “Vaba(n)dus” näitel. Märkamiste rubriigi lõpetab Igor Gräzini tekst post- postmodernistlikust õigusest.

Toredaid lugemiselamusi!

ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XIX, 2022

10. jaan. 2023 Acta Semiotica Estica

Acta Semiotica Estica XIX numbris kirjutatakse mitmekesistel teemadel, semiootika ajaloost ja poliitikast kuni kunstisemiootikani. Autorite seas on nii Tartu Ülikooli semiootika osakonna üliõpilasi kui kogenud õppejõude. Käesolevast numbrist leiame neli originaalartiklit, mahuka Märkamiste rubriigi esseede, tõlgete ja üllatustega. Numbri lõpetame, nagu ikka, ülevaatega eelmise aasta semiootika-alastest sündmustest ja TÜ semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.

Koostajad ja toimetajad: Silvi Salupere, Ott Puumeister
Kaanekujundus: Mehmet Emir Uslu
Kaanepilt: Juri Lotmani joonistus. Tallinna ülikool, Juri Lotmani semiootikavaramu

Eesti Semiootika Selts 2022
Kogumiku väljaandmist toetas Tartu Ülikooli Filosoofia ja Semiootika Instituut.

Avatud juurdepääs numbrile.

Seekordseks avaartikliks on Katre Pärna “Märkmeid semiootika ajaloost Eestis: semiootika 20. sajandi alguse eestikeelses trükisõnas”, kus uuritakse, millal ja millises kontekstis esinesid sõnad semiootika või semioloogia esmalt eestikeelses trükimeedias. Ehkki intuitiivselt võib arvata, et semiootikat mainitakse kõigepealt kas seoses meditsiini või lingvistikaga, siis uurimuse tulemused seda oletust ei kinnita. 20. sajandi algupoole trükimeedias räägitakse semiootikast hoopis filosoofia (psühholoogia) ning filmi- ja teatrikunsti kontekstis.

Järgmisena kirjutavad Andreas Ventsel ja Peeter Selg “Poliitika- semiootika kultuurilisest alusest”. Autorid toetuvad poliitilise semiootika [political semiotics] metodoloogilise raamistu väljatöötamisel Juri Lotmani kultuurisemiootikale ning Essexi koolkonna poliitikateooriale. Poliitilise vormi analüüs keskendub mitte kommunikeeritavale sisule, vaid kommunikatsiooni aspektide hierarhilistele suhetele, mille kaudu sisu konstitueeritakse. Artikli näitematerjaliks on Taiwani reaktsioon kroonviirusele.

Tiit Remmi kursuse “Kvalitatiivsed meetodid semiootikas” harjutustööde arendusena sündis koostööartikkel ühes üliõpilastega –Karmen-Eliise Kiidron, Ene Lill, Susanna Mett, Aleksander Morris Eigi ja Triinu Halgma – “Väikelinnade keskväljakud ruumilise kultuuritekstina”. Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul Eesti Arhitektide Liidu poolt välja kuulutatud programmi Hea Avalik Ruum raames on Eestis aastail 2014–2022 kujundatud umbes 30 väljakut, valdavalt kahanevatesse ja ääremaastuvatesse väikelinnadesse. Sellega seoses on avaliku ruumi roll sattunud laiema ühiskondliku arutelu tähelepanu alla. Artikkel analüüsib väljakute ruumisemiootilisi tunnuseid, väljakute osiseid ja terviku määratlemist, kasutajate tõlgendusi, võrreldakse kohalikku ja üleriigilist meediadiskursust. Jõutakse järeldusele, et olles seotud tegutsejate ja tähendustamise eri tasanditega, on väljakud potentsiaalselt tähendusrikkad, ent see ei pruugi avalduda tõlgendustes, jättes nii uued keskväljakud vaid kivisteks platsideks.

Viimaseks liigume ruumitekstist kunstitekstini. Krista Simson kirjutab “Praha Lingvistilise Ringi kunstisemiootikast”. Praha Lingvistiline Ring toetus Vene vormikoolkonnale ja Saussure’i semioloogiale, laiendades oma funktsionaal-strukturaalset meetodit ka kunstile. Roman Jakobson töötas välja poeetilise funktsiooni mõiste ning Jan Mukařovský esteetilise funktsiooni, normide ja väärtuse mõisted. Nende kaudu näitab artikkel, et PLR ideed on endiselt olulised ka tänapäeva visuaalsemiootikas.

Märkamiste rubriik on järjekordselt väga mahukas ja sisukas. Alustuseks Kalevi Kulli põhjalik ülevaade juba täisikka jõudnud semiootika osakonna ajaloost, läbi iseenda semiootika juurde tulemise, kaasaelamise ja koosolemise värvika ja faktirohke kirjelduse. Rasmus Rebane on lõpuks paberile saanud oma kümneaastaste mõtiskluste vilja – kardinaalselt uue vaate Jakobsoni keelefunktsioonide skeemile. Martin Oja mõlgutab mõtteid dualismist kui müüdiloome põhiprintsiibist, analüüsides Anton Hansen Tammsaare esseistikat, mis on sageli üles ehitatud dualistlike printsiipide kohaselt, ning näidendit “Juudit”, kus keskseks duaalsuseks on pea ja keha suhe. Tõnn Adermann analüüsib kultusfilmi ““Hukkunud alpinisti” hotell”, lähtepunktideks Uku Masingu mõiste “elusamus” ja Julia Kristeva abjektsiooniteooria.

Käesolev aasta oli semiootika osakonnas rikas erinevate juubelite poolest. Terve aasta vältel tähistasime erinevate ürituste ja väljaannetega Juri Lotmani sajandat sünniaastapäeva. Acta Semiotica Estica tagasihoidliku panusena avaldame siin juubilari lühikese, kuid olulise teksti “Mida inimesed õpivad?”. Selle suurjuubeli varju jäid kolm väiksemat. Nimelt said 70-aastaseks Ülle Pärli (siin numbris saab lugeda tema ettekannet “Juri Lotmani õpetus kui kõnelus”), Kalevi Kull ja Mihhail Lotman (kelle kohalolu märgistab Anti Saare “Etüüd punases”). Neil kõigil on silmapaistev roll nii Eesti Semiootika Seltsi kui meie semiootika osakonna töödes-tegemistes. Sel puhul avaldame siin kimbukese juubilaridesse puutuvaid tekste ja soovime õnne, tervist ja jätkuvat tahtmist semiootikale ja semiootikutele kaasa elada.

Toredaid lugemiselamusi!

ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XVIII, 2021

7. juuni 2022 Acta Semiotica Estica

Acta Semiotica Estica XVIII teemade valik on juba tavapäraselt mitmekesine: budismist ja helimaastikest kuni kultuuritüpoloogiateni. Autorite seast leiame nii Tartu ülikooli semiootika osakonna üliõpilasi kui kogenud professoreid ja teadlasi. Sel korral sisaldab number nelja originaalartiklit, millele lisandub mahukas Märkamiste rubriik vestluste, tähelepanekute, esseede ja tõlgetega. Nagu tavaks saanud, pakume lõpetuseks ülevaadet eelmise aasta semiootika-alastest sündmustest ja TÜ semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.

Koostajad ja toimetajad: Silvi Salupere, Ott Puumeister
Keeletoimetaja: Eva Lepik
Kaanekujundus ja -pilt: Mehmet Emir Uslu

ISSN 1406–9563
Eesti Semiootika Selts 2021
Kogumiku väljaandmist toetas Tartu Ülikooli Filosoofia ja Semiootika Instituut.

Avatud juurdepääs numbrile.

SISUKORD

Eessõna

Andres Herkel – Budismi semiootika II. Mõistetest

Nelly Mäekivi – Organism kui agent zoosemiootilises perspektiivis: omailma tagasipöördumine

Keily Tammaru, Leonora Palu, Oskar Harding, Timo Maran – Helimaastike roll ja tähendus Tartu puhkekohtades

Silvi Salupere, Irina Avramets – Veelkord kultuuritüpoloogiast

MÄRKAMISI

Kalevi Kull – Kõnelused kamina ees Puhtus, Uexkülliga

Kalevi Kull, Ekaterina Velmezova – Kolm küsimust Aleksei Lotmanile – ta papsi eesti kolleegidest, semiootikast ja keeltest

Anette Pärn – Korra ja Kaose laps nimega Semiosfäär

Oliver Valk – “Teekond galaktika hüperdimensionaalse postmetafoorse metasüsteemi keskmesse” ehk teekond Isaac Asimovist Juri Lotmani ja leppimiseni

Igor Gräzin – Õiguse võimalik olemine pärastpostmodernismis. Vennad Voitkad

Juri Knorozov – Signalisatsiooniklassifitseerimisest

KROONIKA 2020

ABSTRACTS

ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XVII

5. jaan. 2021 Acta Semiotica Estica

Ilmunud on Acta Semiotica Estica XVI . Numbri toimetajateks on Silvi Salupere ja Ott Puumeister. Vaata numbrit.

Acta Semiotica Estica XVII number paistab taaskord silma teemade kirevusega, mis ulatuvad budismist poliitika ja loomaaialoomadeni. Teemaderingi mitmekesisus peegeldab suurepäraselt Tartu ülikooli semiootika osakonna haarde laiust – autorid, kelle seas on nii üliõpilasi kui kogenud teadlasi, on enamasti pärit just sealt. Sel korral pakume lugemiseks kuut originaalartiklit. Lisaks loomulikult Märkamiste rubriik tõlgete, vestluste ja tähelepanekutega. Numbri lõpetab, nagu tavaks saanud, ülevaade eelmise aasta semiootika-alastest sündmustest.

Kogumiku avab Andres Herkel artikliga “Budismi semiootika I. Tartu–Moskva koolkonna panus: Pjatigorski ja Mäll”, mille fookuses on budismi uurimistraditsioon Tartu–Moskva semiootikakoolkonnas. Herkel toob välja, et algusaegadel töötas Tartu semiootika juures silmapaistev plejaad orientaliste ja indolooge, kellest Aleksander Pjatigorski ja Linnart Mäll paistsid silma semiootilise lähenemisega budismile. Budismi analüüsides hoidusid nad kasutamast lääne filosoofia terminoloogiat, katsetades budismi põhiprobleemide kirjeldamisel semiootiliste vahendite vahedust. Nii ilmnes näiteks meeleseisundite hierarhia või mõiste dharma semiootiline loomus.

Budismist pöördume rahvusvaheliste suheteni. Andreas Ventsel kirjutab artiklis “Venemaa humanitaarabi meediadiskursus kui strateegiline narratiiv: semiootiline analüüs”, et tänapäevaste konfliktide kulgemine sõltub suurel määral meediapublikust ja pealtvaajatest. Strateegiliste narratiivide kujundamine on üks viisidest, kuidas teadlikult publikule suunatud informatsiooni hallata. Strateegilised narratiivid loovad sündmustele konteksti ja juhivad publiku “õigele” tõlgendusrajale, vältides sedasi eksimist. Artikkel kasutab strateegiliste narratiivide uurimiseks Umberto Eco mudellugeja ja mudel-autori mõisteid. Konkreetseks uurimismaterjaliks on valitud see, kuidas Kremli rahastatud meediakanalid kajastasid abi, mida Venemaa osutas Itaaliale koroonaviirusega võitlemiseks.

Daniel Tamm jätkab poliitika lainel. Artikkel “Antiteetiline identiteediloome semiootika ja strateegiliste narratiivide seisukohast” vaatleb, kuidas poliitiline identiteet luuakse peegelpildina oma oponendist ja sel moel saavutatud poliitiline ühtsus rajaneb vaenlase kujutisel. Samaaegselt vaenlasega luuakse niisiis ka enesepilt, mis ilmneb vaenlase suhtes positiivsena: vaenlase halvad omadused peegelduvad enesele tagasi kiiduväärt joontena. Säärast poliitilise ühtsuse loomist käsitleb Tamm semiootika ja strateegiliste narratiivide valguses. Artikli eesmärgiks on luua teoreetiline raamistik, mille alusel uurida antiteetilist identiteediloomet. Selle saavutamiseks sünteesib autor eelnevaid poliitilise identiteedi ja identifikatsiooni teooriad ning kasutab tulemust analüüsimaks Venemaa välispoliitika diskursust.

(Välis)poliitikast loomaaeda. Nelly Mäekivi artikkel “Ex situ loomade käitumise ja kommunikatsiooni modelleerimine” lähtub tõdemusest, et loomade kommunikatsiooni ja käitumise kohta on teadmist omandatud peaasjalikult väljaspool oma loomulikku elu-keskkonda (ex situ) elavate loomade põhjal. Ometi sõltub loomade käitumine suuresti nende elukeskkonnast, seega on loomaaedades peetavate loomade põhjal kogutud teabe laiendamine liigile üldiselt problemaatiline. Mäekivi tegeleb konkreetsemalt loomaaedades välja töötatud heaolumeetmega, mis peaksid kindlustama loomade füüsilise ja psühholoogilise heaolu. Võrreldes neid meetmeid liigispetsiifilise kommunikatsiooni ja käitumisega vabalt elavate loomade seas, pakub Mäekivi välja mudeli ex situ loomade käitumise selgitamiseks.

Rasmus Rebane juhib meid inimsuhtluse juurde. Artikkel “Instinktid ja tundmused Malinowski “faatilises osaduses”” tegeleb pealkirjale vastavalt mõiste ‘faatiline osadus’ jälgede ajamisega, jätkates eelmises Acta numbris algatatud teemat. Sotsiaalpsühholoogilised tahud Bronisław Malinowski arusaamast faatilisest osadusest viiakse tihtipeale tagasi William McDougalli ja Alexander Shandi töödeni. Rebane näitab aga, et Malinowski toetus instinktide ja tundmuste asjus peaasjalikult Edward Alsworth Rossi raamatule “Sotsioloogia printsiibid”. Artikkel tegeleb sellest allikast tulenevate tagajärgedega Malinowski teooria tõlgendustele.

Viimaks kunstist. Krista Simsoni artikkel “Värvi semiootikast visuaalkunstis” keskendub värvile füüsilise nähtusena ja selle rollile tähendusloomes. Simson kasutab värvi loomuse analüüsimiseks Vassili Kandinsky, Ludwig Wittgensteini ja Fernande Saint-Martini töid. Värvi käsitletakse peamise visuaalse väljenduse vahendina ja põhimise visuaalse loome üksusena. On seega möödapääsmatu, et semiootilised katsed mõista visuaalset märgisüsteemi keelena kasutavad samamoodi värvi selle keele loomiseks ja tõlgendamiseks.

Märkamiste rubriigis saab lugeda 1999. aastal Kati Lindströmi ja Katrin Alekandi tehtud intervjuud Thomas A. Sebeokiga (kelle 100. sünniaastapäeva see aasta tähistame), mis mõjub üllatavalt värske ja kaasaegsena. Kalevi Kulli ja Ekaterina Velmezova intervjuude sari saab jätku Jüri Talveti nägemusega semiootikast. Kimbuke noorsemiootikute töid on välja kasvanud kursuse Juri Lotman ja Tartu–Moskva koolkond raames tehtud lõpuesseedest. Madli-Mai Jõe kirjutab Juri Lotmani “Kultuuri fenomenile” toetudes infoärevusest, Susanna Mett muusika keeltest ansambli The Shaggs loomingust lähtudes ja Johanna Tõugu teknomuusikast. Lõpetuseks järjekordne lisandus semiootikavaramusse, seekord siis Juri Lotmani “Tekst ja auditooriumi struktuur” Silvi Salupere tõlkes.

Toimetajad

ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XVI

21. jaan. 2020 Acta Semiotica Estica

Ilmunud on Acta Semiotica Estica XVI . Numbri toimetajateks on Silvi Salupere ja Ott Puumeister.

Numbri sisust

Acta Semiotica Estica XVI numbrist leiab kuus originaalartiklit, mille uurimisala ulatub eesti keele foneetikast liblikate kommunikatsioonini. Lisaks muidugi märkamiste rubriik intervjuude, tõlgete ja muude tähelepanekutega. Lõpetuseks traditsiooniline ülevaade 2018. aastal toimunud semioo- tika-alastest sündmustest ning Tartu ülikooli semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.

Käesolevat numbrit alustab Mati Hint poleemilise artikliga “Erialaterminid ja paradigma muutus – lapiku Maa ja eesti foneetika näitel”, mis käsitleb paradigmamuutuse ja terminoloogia sünkroniseerimise probleeme. Autori põhitees on, et eesti keele ortograafia põhireeglid oma kolme häälikuvälte ja häälikuühendite kahe välte määramise nõuetega ei seostu kuidagi Eduard Ahrensi ortograafiareeglitega. Ometi õpetatakse vältevahelduse reegleid nii, et jääb mulje, et häälikuvälte ja silbikvantiteetide teooria peaksid omavahel sobituma. Artikkel paneb ette, et õigekirjaõpetuses oleks tarvis deklaratiivsest paradigmamuutusest edasi liikuda selle järjekindla läbiviimiseni, kuna häälikuvälte teooria ei ole põhimõtteliselt kokkusobitatav foneemiteooriaga, mis juba pea 80 aastat on olnud häälikusüsteemide mudeldamise ja seletamise vältimatuks aluseks kogu maailma keeleteaduses.

Eesti keele probleemidest liigume edasi liikidevahelise kommunikatsiooni juurde. Keily Tammaru artikkel “Kuidas liblikatele valetada? Amazonase siniste Morpho liblikate püügimeetodite semiootiline analüüs” põhineb autori välitöödel Prantsuse Guajaana vihmametsas. Morpho’d on ühed populaarsemad putukaturistide sihtobjektid, neid püütakse nii liblikavõrkude kui ka söödapüünistega, lisaks on neid võimalik ligi meelitada ka nende tiibade värvi objekte demonstreerides; need objektid tähistavad läikivsiniste ja oranži-pruunikirjude liblikate omailmas liigikaaslasi. Edukas liblikapüük eeldab liblika elutegevuse ja käitumise tundmist ja teatud mõttes ennustamist. Jakob von Uexkülli omailmateooria ja funktsiooniringi mudel võimaldavad üksikasjalikult kirjeldada Morpho liblika keskkonnatajumist. Inimene kasutab liblikate ligi- meelitamiseks ära märke, mis kuuluvad liblika omailma, ning on seeläbi aluseks liblika ja inimese vahelisele kommunikatsioonile. Peibutamist kui kommunikatsiooni inimese ja liblika vahel käsitletakse valetamisena, kus liblikapüüdja edastab tahtlikult liblikatele valeinformatsiooni.

Edasi transmeedia suunas. Līva Bodniece, Jovita Dikmonienė, Audronė Kučinskienė ja Maria-Kristiina Lotman kirjutavad “Oidipuse transmeedialisest teekonnast Baltimail”. Antiikdraamat hakati Baltimaades tõlkima ja lavastama küll võrdlemisi hilja ning erinevate tõlgete hulk ei ole muljetavaldav, kuid lähenemiste ja tõlgenduste spekter on siiski märkimisväärne. Leidub nii autentseid kui ka kodustavaid tõlkeid. Lavateostes on nii antiikteatrit jäljendatud kui katsetatud moodsate koodidega. Artikkel keskendub Sophoklese “Kuningas Oidipuse” inter- ja transmeedialistele seiklustele Balti kultuurides lavaversioonide põhjal. Otsitakse vastuseid küsi- mustele: millised meediumid ja millised koodid on dominantsed? Mida püütakse transponeerida? Milliseid koode rekodeeritakse, kohandatakse, mugandatakse ja ohverdatakse? Võrreldakse ka lavastuste retseptsioone: millised kontseptsioonid osutusid kriitikute silmis edukaks ja publikule vastuvõetavaks?

Jätkame tõlkega. Silvi Salupere ja Elin Sütiste kirjutavad “Tõlke mõistest Tartu–Moskva koolkonnas”. Autorid tõdevad, et kuigi TMKst on ilmunud juba mitmeid arvestatavaid uurimusi, ei ole tõlketemaatikat kuni viimase ajani eraldi vaadeldud. Ometi oli tõlke mõistel TMKs täita oluline roll: tõlget ja eriti kunstitekstide tõlget nähti sobiva laboratooriumina vaatlemaks komplekssete märgisüsteemide toimimist. Artikkel keskendub Vjatšeslav Ivanovi, Issaak Revzini, Mihhail Gasparovi, Vladimir Toporovi ja Juri Lotmani töödele ja erilist tähelepanu pööratakse kontekstile, milles tõlkemõistestik ilmub TMK osalejate tekstides, mõistestiku variatsi- oonidele erinevates töödes, arutlustele tõlke kohast ja rollist semiootikateoorias tervikuna. Põhijäreldus on, et TMK arenguloos kerkis esialgu üsna kõrvaline tõlke mõiste keerukate märgioperatsioonide võrdkujuks ning kujunes keskseks kultuuri toimimismehhanismi seletavaks mõisteks. Tähelepanuväärne on ka fakt, et mitmed TMK ideed, eriti Lotmani omad, on imbunud peavoolu tõlketeadusesse.

Rasmus Rebase artikkel “Malinowski mõiste “faatiline osadus” kontekst” jätkab eelmises Acta Semiotica Estica numbris alustatud kommunikatsiooniteemat, keskendudes seekord faatikale. Teksti, milles Bronisław Malinowski faatilise osaduse mõistena sõnastas, loetakse tänaseni lingvistilise antropoloogia maamärgina, ehkki vaid väike osa sellest on selgestimõistetav. Artikli eesmärk on tutvustada lugejatele põhilisi allikaid, mis seda mõistet kujundasid. Ühelt poolt vastandus Malinowski oma mõistega Durkheimi teooriale osadusest kui tundmuste ühinemisest, teiselt poolt toetus ta mitme autori tähelepanekutele, et suhtlemine ei ole peaasjalikult või ainult ideede edastamine. Nende hulka kuuluvad John Mahaffy vestlusteooria, Wilfred Trotteri “tervitusvestlus” ja John Dewey nägemus keele- funktsioonidest. Just Dewey skeemi taustal, kus keele esmafunkt- siooniks on mõjutada teisi inimesi, on Malinowski käsitlus loogiline ja väldib iseendaga vasturääkivusi.

Tiina Hoffmann naaseb tõlke juurde, vaadeldes romaani adap- tatsiooni kinolinal. Artikkel “Bernardo Bertolucci film “Konfor- mist” Nõukogude Liidus: kuidas loob tsensuur uue teose?” analüüsib Alberto Moravia romaani ekraniseeringu teekonda, võrreldes Bertolucci ekraniseeringut filmi tsenseeritud versiooniga, mis esilinastus Nõukogude Liidus 1976. aastal. Vaadeldakse ennekõike filmi visuaalseid kärpeid ja venekeelse dublaaži tõlkenihkeid filmi- stseenide kaupa. Nõukogude versioon on mustvalge, poole tunni võrra lühem uus ideoloogiline nuditeos, milles on kaduma läinud nii tegelaste psühholoogiline siseilm kui ka Bertolucci loo maailm.

Märkamiste rubriigis käsitleb Daniel Tamm Anton Hansen Tammsaare “Põrgupõhja uue Vanapagana” seoseid ideoloogiaga teose saatesõnade põhjal. Jätkub Kalevi Kulli ja Ekaterina Velmezova intervjuusari mõtlejatega, kes on kuidagiviisi semiootikast mõjutatud olnud ja/või seda mõjutanud; selles numbris saavad sõna Linnar Priimägi ja Jaan Undusk. Lõpetuseks on Silver Rattasepp tõlkinud Tim Ingoldi artikli “Semiofoobi pihtimused”, millele on lisanud koos Kalevi Kulliga ka kommentaari.

Toimetajad

Vaata numbrit

ILMUS UUS ACTA SEMIOTICA ESTICA

15. märts 2019 Acta Semiotica Estica

Ilmunud on Acta Semiotica Estica XV . Numbri toimetajateks on Silvi Salupere, Ott Puumeister ja Heike Olmre.

Numbri sisust

Acta Semiotica Estica XV juubelinumber on eelkäijatest tummisem ja rõõmustab erinevate autorite rohkuse ja mitmekesisusega. Rõõm on nentida, et autorite hulgas on erinevate põlvkondade esindajaid, sealhulgas erinevate astmete üliõpilasi ja teemade ring on märkimisväärselt lai. Tavapärasest rohkem on seekord teoreetilisi käsitlusi ja ülevaateid, kuid esindatud on ka konkreetsed juhtumianalüüsid.

Kogumiku avab Liina Reisbergi käsitlus õigussemiootika kohast tänapäeva juriidilises kontekstis.

Kultuurisõltelise tähendusloome teoreetilisi mudeleid hermeneutikas, fenomenoloogias, semiootikas ja sotsiaalpsühholoogias kirjel- dab ja analüüsib koostööartikkel, mille autoriteks on Tõnu Viik, Peeter Torop ja Maaris Raudsepp.

Ele Loonde uurimus “Internetimeemid EKRE poliitilises kom- munikatsioonis” vaatleb seda, kuidas kolm Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Facebooki ja Instagrami kontol jagatud internetimeemi konstrueerivad oma auditooriumi ja millised on nende meemide sotsiaal-kommunikatiivsed funktsioonid.

Riin Magnus ja Tiit Remm uurivad artiklis “Eesti võõrliikide tähendusväli: kujunemine ja linnaruumi kontekst” võõrliikide tähenduse kujunemist Eestis ning võõrliikide ökoloogilise paradigma aktuaalsust tänases linnahaljastuses.

Rasmus Rebane jälgib oma artiklis “Autokommunikatsioon Peirce’i ja Lotmani vahel” autokommunikatsiooni ja sellega seotud mõistestiku arenguid, harutades lahti niite, mida on sõlme keeratud juba üle saja aasta.

Käesoleva numbri Märkamiste rubriik on seekord eriti mahukas. Tänuväärset tööd Tartu semiootikakoolkonna ajaloo radadel jätkavad Kalevi Kull ja Jekaterina Velmezova oma intervjuude sarjaga. Seekord on fookuses Jaan Kaplinski ja Peet Lepik. Veel üks intervjuu on Kalevi Kulliga ökosemiootika suveseminaride ajaloost ning tervise ja semiootika seostest.

Krista Simson vaatab konkreetset pildinäitust läbi Girard’i ihateooria prisma.

Kristel Põldma rakendab Iedema resemiotiseerimisprotsessi kontseptsiooni rahvalaulu teisenduste jälgimisel.

Kaspar Kruup otsib vastust igipõlisele küsimusele “Mis on semiootika?”, pakkudes välja viisi, kuidas semiootikast rääkida, et tudengid seda õppida tahaks, et teised valdkonnad sellega suhestuda suudaks ja et ka inimene tänavalt seda mõistaks.

Robert Varik on semiootika põnevuse ja köitvuse enda jaoks avastanud Juri Lotmani tekste lugedes ja kirjeldab Lotmanit kui kunstnikku, kelle mõtte ilu suudab meid ikka ja jälle vaimustada.

Kaks raamatuarvustust – Andreas Ventsel võtab kaaluda semioeetika ja üleilmastumise küsimused Susan Petrilli toimetatud kogumiku näitel ja Daniel Tamm sirvib värsket “Sissejuhatust filosoofiasse” semiootiku pilguga.

Raul Markus Vaiksoo ajab zoosemiootika mõiste jälgi ning uurib selle sisenemist eesti keeleruumi.

Rene Kiis võtab võrrelda võõruse looduses ja inimühiskonnas.

Meie tõlkevaramut täiendab Tanel Perni eestindatud Susanne K. Langeri teedrajav artikkel “Milleks filosoofia?”.

Kogumiku lõpetab traditsiooniline Kroonika rubriik ja ülevaade semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.

Numbriga saad lähemalt tutvuda siin.

Acta XV on võimalik osta suurematest raamatukauplustest või kirjastis Ilmamaa e-poest.

ACTA XV NUMBRI ARTIKLITE TÄHTAEG

15. juuni 2018 Acta Semiotica Estica

Acta Semiotics Estica järgmisse, sügisel ilmuvasse numbrisse ootame artikleid 1. juulini. Oodatud on nii originaalartikled kui kirjutised “Märkamiste” või “Kroonika” rubriikidesse.

Artiklid saata aadressile acta@semiootika.ee.

Ilmus esimene eestikeelne semiootika õpik

14. veebr. 2018 Acta Semiotica Estica

Semiootika osakonna ja TÜ Kirjastusega koostöös ilmus kauaoodatud õpik “Semiootika”.

Raamatul on 18 autorit – tähestiku reas Kalevi Kull, Kati Lindström, Mihhail Lotman, Riin Magnus, Kaire Maimets, Timo Maran, Rauno Thomas Moss, Ülle Pärli, Katre Pärn, Anti Randviir, Tiit Remm, Silvi Salupere, Virve Sarapik, Elin Sütiste, Peeter Torop, Andreas Ventsel, Vadim Verenitš, Katre Väli.

Tähendustemaailm on keskkond, milles me möödapääsmatult iga päev elame ja osaleme. Semiootika ülesandeks pole mitte üksnes orienteeruda kõikvõimalikes tähendustasandites ja märgilisuse tüüpides, vaid ka tähendusloome praktikates, mis elu ja kogu kultuuri kujundab. Umberto Eco meelest on semiootika sarnane meditsiinile – üheltpoolt on ta paljusid erialasid haarav teadus, teiseltpoolt aga vahend hädade abiks ja konfliktide lahendamiseks ehk süsteemi tervise eest hoole kandmiseks.

Selle raamatu valmimisele eelnes aastatepikkune töö. Kõigepealt peeti enam kui aasta jooksul rida seminare Tartu Ülikooli semiootika osakonnas, mille tulemusena valmis põhjalik ülevaade maailmas eri aegadel ja keeltes ilmunud semiootika sissejuhatavatest käsitlustest. Sellest tõukudes arutati läbi ka käesoleva õpiku lähtekohad, mille esimene versioon valmis juba 2014. aastal.

Raamatu sissejuhatavale peatükile, milles esitatakse lühidalt semiootika määratlus ja tähtsamad allikad, järgnevad neli osa. Esimene neist annab ülevaate semiootika ajaloost ja peamistest koolkondadest. Teine osa on pühendatud semiootika peamistele klassikutele: meie valikus Charles S. Peirce, Ferdinand de Saussure, Jakob von Uexküll, Charles Morris, Roman Jakobson, Algirdas Greimas, Juri Lotman, Thomas Sebeok ja Umberto Eco. Kolmas osa on ülevaateks kolmest olulisest semiootika valdkonnast — kultuuri-, sotsio- ja biosemiootikast. Neljandas osas esitatakse sissejuhatused reasse semiootika harudesse ja rakendusaladesse. Et jääda oma asjatundmise raamidesse, on mitmed olulised eriharud (näiteks keele-, reklaami- ja kognitiivsemiootika) ses raamatus pikemalt käsitlemata ja iseloomustatud vaid lühidalt.

Oma nägemuse klassikutest ja semiootika kujunemisest vormis raamatu piltideks semiootikust kunstnik Rauno Thomas Moss. Õpiku lõpus on toodud peamiste mõistete lühiseletused, samuti nimede ja terminite loendid ning põhjalik bibliograafia. Kuigi raamat on mõeldud eeskätt abivahendiks semiootikatudengitele, on selle koostamisel ja kirjutamisel silmas peetud ka laiemat huvilisteringi.
Raamatu väljaandmist toetas Sihtasutuse Archimedes eestikeelsete kõrgkooliõpikute väljaandmise programm.

Vt. lisaks: http://www.tyk.ee/semiootika/00000012540

Lisainfo: Silvi Salupere

semiootika lektor
tel: 737 6154; silvi.salupere@ut.ee

ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XIV

14. veebr. 2018 Acta Semiotica Estica

Ilmunud on Acta Semiotica Estica neljateistkümnes number. Numbri toimetajateks on Mark Mets, Silvi Salupere ja Ott Puumeister.

Numbriga saad lähemalt tutvuda siin.

Numbri sisust

Number sisaldab viite originaalartiklit ning sel korral tähelepanuväärselt mahukat märkamiste rubriiki. Traditsiooni kohaselt sisaldab number ka eelmisel aastal toimunud sündmuste kroonikat ning kaitstud magistri- ja doktoritööde nimekirja.

ORIGINAALARTIKLITE osa avab Ott Puumeister artikliga “Mitte-identifikatsiooniline poliitika ja poliitiline subjekt”, milles kaalu- takse võimalusi, kuidas mõtestada poliitikat väljaspool valitsemise ja identiteedipoliitika paradigmat.

Merit Rickberg kirjutab artiklis “Kahest vastandlikust tendent- sist ajaloohariduses” ajaloo õpetamisest kui tähtsast osast kultuuri minapildist, mille üheks olulisemaks sotsiaalseks funktsiooniks võib pidada ühiskondliku sidususe tagamist.

Agne Pilvisto artikkel “Teoreetilisi noppeid eestluse ajaloost (sissevaade 1988. a Loomingu Raamatukogu 25./26. numbrisse)” keskendub samuti rahvusluse problemaatikale perioodil, mil rahvus(lus) oli avaliku diskursuse enesestmõistetav osa.

Andreas Ventsel ja Mari-Liis Madisson tegelevad artiklis “Tõejärgne diskursus ja semiootika” vägagi tänapäevase ja aktuaalse teemaga, üritades välja tuua tõejärgse tähendusloome eripära, kus oluline ei ole niivõrd informatsiooni edastamine, vaid kommunikatsiooni afektiivsus.

Tiit Remmi artikli “Mõisaruumi ümbertähendustamisest” eesmärgiks on selgitada mõisaansamblite ruumi tähenduslikkust ning ümbertähendustamisi mõisakooli sissepääsu näitel.

MÄRKAMISTE rubriigi avab Martin Oja, kes jagab lugejaga alga- ja õppejõu tähelepanekuid semiootika rakendamisest mütoloogia õpetamisel. Iiris Viirpalu räägib sotsiaalsest koreograafiast ja Andre Uibos maletaja ja malet mängiva masina omailmadest.

Seekordses numbris on esindatud koguni kolm INTERVJUUD: esmalt vestlevad Kalevi Kull ja Ekaterina Velmezova Mati Hindiga eesti keelest, semiootikast ja Tartust ning teiseks samad küsitlejad Leo Võhanduga informaatika seostest semiootikaga. Kolmandas intervjuus avab seekord vastaja rollis olev Kalevi Kull küsitleja Ekaterina Velmezovale oma arusaama semiootilisest mõistmisest.

Järgneb Andreas Ventseli ARVUSTUS Andrey Makarychevi ja Alexandra Yatchuki monograafiale Juri Lotman ́s Cultural Semiotics and the Political.

Numbri lõpetavad Kroonika rubriik ja kaitstud magistri- ning doktoritööde nimekiri.

TERE TULEMAST ACTA UUELE KODULEHELE!

14. veebr. 2017 Acta Semiotica Estica

Pakkumaks mugavamat võimalust Acta numbritega tutvumiseks, terviklikumat ülevaadet olulisest informatsioonist ning kiiret ülevaadet uudistest, uuendasime Acta Semiotica Estica kodulehte.

Loodetavasti leiad siit kõik vajaliku, ent kui midagi leidmata jääb, anna sellest meile kindlasti teada, kirjutades oma tähelepanekutest või soovidest aadressile info@semiootika.ee.

Lugemisrõõmu!

Autor: Acta Semiotica Estica

ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XX

ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XIX, 2022

ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XVIII, 2021

SISUKORD

ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XVII

ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XVI

Numbri sisust

ILMUS UUS ACTA SEMIOTICA ESTICA

Numbri sisust

ACTA XV NUMBRI ARTIKLITE TÄHTAEG

Ilmus esimene eestikeelne semiootika õpik

ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XIV

Numbri sisust

TERE TULEMAST ACTA UUELE KODULEHELE!

ACTA SEMIOTICA ESTICA

AADRESS

LEIA KIIRELT

Eesti Semiootika Selts