ACTA SEMIOTICA ESTICA XIV, 2017

Acta Semiotica Estica XIV number ei ole kitsalt ühe teemaderingiga piiritletud; esindatud on nii kultuuri- kui ka sotsiosemiootika valdkonda paigutuvad lähenemised. Number sisaldab viite originaalartiklit ning sel korral tähelepanuväärselt mahukat märkamiste rubriiki, mis sisaldab kolmele esseele lisaks ka kolme intervjuud. Traditsiooni kohaselt sisaldab number ka eelmisel aastal toimunud sündmuste kroonikat ning kaitstud magistri- ja doktoritööde nimekirja.

Koostajad ja toimetajad: Mark Mets, Silvi Salupere, Ott Puumeister
Keeletoimetaja: Eva Lepik
Kaanekujundus: Mehmet Emir Uslu
Kaanefoto: Tartu, vaade jõele, TLM Fn 9790:107, Tartu Linnamuuseum.

Eesti Semiootika Selts 2017

Raamatu väljaandmist toetas Tartu Kultuurkapital.

Avatud juurdepääs numbrile.

 

Sisukord

Eessõna

Ott Puumeister – Mitte-identifikatsiooniline poliitika ja poliitiline subjekt
Merit Rickberg – Kahest vastandlikust tendentsist ajaloohariduses
Agne Pilvisto – Teoreetilisi noppeid eestluse ajaloost (sissevaade 1988. a Loomingu Raamatukogu 25./26. numbrisse)
Andreas Ventsel, Mari-Liis Madisson – Tõejärgne diskursus ja semiootika
Tiit Remm – Mõisaruumi ümbertähendustamisest

MÄRKAMISI

Martin Oja – Kuidas internaliseerida müüti
Iiris Viirpalu – Sotsiaalne koreograafia
Kalevi Kull, Ekaterina Velmezova – “Ma ei saa kunagi aru, miks ma pean Tartust ära sõitma, kui ma
seal olen”: Mati Hindiga eesti keelest, semiootikast ja Tartust
Kalevi Kull, Ekaterina Velmezova Leo Võhandu: informaatika seostest semiootikaga
Ekaterina Velmezova – Kalevi Kulli semiootilise arusaamise vägi
Andreas Ventsel – Lotmani kultuurisemiootika poliitika uuringute kontekstis
Andre Uibos – Maletaja ja malet mängiva masina omailmadest

Kroonika 2016

Abstraktid

 

Abstraktid

 

Mitte-identifikatsiooniline poliitika ja poliitiline subjekt

Ott Puumeister

Käesolev artikkel teeb ettepaneku ümber hinnata poliitilise subjekti mõiste. Kui tavapäraselt mõeldakse poliitilisest tegutsejast identifikatsioonile tugi- nevalt, lähtub järgnev kriitilisest teooriast, mis peab (emantsipatiivse) poliitilise tegutsemise paradoksaalseks aluseks mitte-identifikatsiooni. Peamis- teks kasutatavateks autoriteks on Giorgio Agamben, Jacques Rancière ning Alain Badiou. Neid ühendab arusaam, et identiteet ja identifikatsiooniprot- sessid on võimusuhete kehtestamise vahendeiks ning seetõttu peab emantsi- patiivne poliitika põhinema katkestusel, keeldumisel. Identiteetide toel luuakse sotsiaalset struktuuri ning identiteetidel põhineva valitsemise pea- miseks eesmärgiks on inimeste ja kehade õigesse kohta asetamine, paika panemine. Mitte-identifikatsiooniline poliitika, vastupidi, otsib struktuurist väljapääsu teistlaadse subjekti loomise – subjektivatsiooni – teel, mis tähendab põhimõtteliselt uue poliitiliselt olulise koosluse loomist; koosluse, mis oleks võimeline valitsevat korda kahtluse alla seadma.

Märksõnad: poliitika, poliitiline subjekt, võim, subjektsus, kriitiline teooria

 

Kahest vastandlikust tendentsist ajaloohariduses

Merit Rickberg

Ajalugu on osa iga kultuuri minapildist. Jutustades lugu minevikust kirjeldab ajalugu meile samal ajal ka olevikku ning loob väljavaateid tulevikuks. Seetõttu täidab ajaloo õpetamine lisaks puht hariduslikele eesmärkidele ka sotsiaalseid funktsioone, millest üheks olulisemaks võib pidada ühiskond- liku sidususe tagamist.

Euroopa Liidu haridusmaastikul on arvamused selle kohta, kuidas ajalugu kõige efektiivsemalt ühiskondliku sidususe tagamiseks rakendada, jagunenud suures plaanis kahte leeri. Euroopa Liidu hariduspoliitika propageerib mitmeperspektiivilist lähenemist. Selle suuna lähtepunktiks on oletus, et erinevaid vaatenurki kaasav analüüs kui õppemeetod aitab kujundada avatumat ja tolerantsemat suhtumist teistesse kultuuridesse ning toimib seetõttu pingete maandajana globaliseeruvas maailmas. Sellele vastandub rahvuslik ajalooõpe, mis osana kultuuri enesemudelist kinnitab ühtse ajaloonarratiivi kaudu rahva terviklikkuse ja järjepidevuse ideed.

Nende kahe vastandliku suuna vahelist pinget Euroopa kultuuriruumis ning selle pinge mõju ühiskondlikule sidususele saab mõtestada lähtudes Juri Lotmani kultuuri dünaamilisest mudelist. See võimaldab käsitletava probleemi taandada küsimusele kultuuri ühtsuse ja terviklikkuse ning samas mitmuslikkuse ja paljukeelsuse mehhanismide vahelisest tasakaalust.

Märksõnad: kultuuri enesekirjeldus, ühtsus vs mitmuslikkus, rahvuslik ajalugu, mitmeperspektiivilisus, EL-i hariduspoliitika, ühiskondlik sidusus

 

Teoreetilisi noppeid eestluse ajaloost (sissevaade 1988. a Loomingu Raamatukogu 25./26. numbrisse)

Agne Pilvisto

Rahvuslikkusest rääkimine on Eesti meediaruumis muutunud riskantseks: nii jaatajaid kui eitajaid ootab ründevalmis opositsioon. Ehkki mitmetes tasakaalukusele üleskutsuvates sõnavõttudes on leitud, et väljakujunenud vastasseis on paljuski kunstlik ja selle põhjused pigem emotsionaalset laadi või inimloomusest tulenevad, jääb endiselt lahtiseks küsimus, kuidas mõtestada rahvuslikkust 21. sajandi Eestis. Võimalikke vastuseid sellele püütakse järgnevalt otsida lähiajaloo nendest etappidest, mil rahvuslusel oli avalikus diskursuses veel endastmõistetav osa. Lähemalt tuleb vaatluse alla Toomas Haugi 1988. aastal koostatud “Valik II. Artikleid eestluse ajaloost”, mis koondab katkendeid aastatest 1901 kuni 1956. Eesti mõtlejatest on esin- datud Villem Reiman, Juhan Luiga, Eduard Laaman, Johan Kõpp, Oskar Loorits, Uku Masing, Hans Kruus, Karl Ast-Rumor ja Ants Oras. Põhitähe- lepanu pööratakse tekstides sisalduvate mõttesuundade teoreetilistele aspektidele, püüdes kaardistada nende ideedelooliseid lähtekohti ja võima- likke vastastikseoseid. Dominantideks on keel, soomeugrilus ja historism.

Märksõnad: eestlus, rahvuslikud teooriad, rahvuslik ajalookirjutus, Eesti teooria

 

Tõejärgne diskursus ja semiootika

Andreas Ventsel, Mari-Liis Madisson

Artiklis käsitletakse semiootika vaatenurgast tõejärgse tähendusloome eripära. Eesmärgiks pole mitte niivõrd nimetuse “tõejärgsus” enda sobilikkuse üle otsustamine või sellele mingisugusest väärtusskaalast lähtuva hinnangu andmine, vaid eeskätt visandatakse esialgne raamistik, kuidas semiootika võiks panustada tõejärgse diskursuse tähendusloome eripärade selgitamisse. Artiklis uuritakse, kuidas niisugune semioos on üles ehitatud, milliste võtetega tänapäevases infoülekülluses tähelepanu võidetakse ja millised tähendusloome praktikad soodustavad tekstikildude viraalseks muutumist.

Märksõnad: tõejärgne diskursus, misinformatsioon/desinformatsioon, semiootika, ühismeedia infokultuur, viraalsus, afektiivne kommunikatsioon