UUDISED

Ilmus esimene eestikeelne semiootika õpik

Semiootika osakonna ja TÜ Kirjastusega koostöös ilmus  kauaoodatud õpik “Semiootika”.

Raamatul on 18 autorit – tähestiku reas Kalevi Kull, Kati Lindström, Mihhail Lotman, Riin Magnus, Kaire Maimets, Timo Maran, Rauno Thomas Moss, Ülle Pärli, Katre Pärn, Anti Randviir, Tiit Remm, Silvi Salupere, Virve Sarapik, Elin Sütiste, Peeter Torop, Andreas Ventsel, Vadim Verenitš, Katre Väli.

Tähendustemaailm on keskkond, milles me möödapääsmatult iga päev elame ja osaleme.  Semiootika ülesandeks pole mitte üksnes orienteeruda kõikvõimalikes tähendustasandites ja märgilisuse tüüpides, vaid ka tähendusloome praktikates, mis elu ja kogu kultuuri kujundab. Umberto Eco meelest on semiootika sarnane meditsiinile – üheltpoolt on ta paljusid erialasid haarav teadus, teiseltpoolt aga vahend hädade abiks ja konfliktide lahendamiseks ehk süsteemi tervise eest hoole kandmiseks.

Selle raamatu valmimisele eelnes aastatepikkune töö. Kõigepealt peeti enam kui aasta jooksul rida seminare Tartu Ülikooli semiootika osakonnas, mille tulemusena valmis põhjalik ülevaade maailmas eri aegadel ja keeltes ilmunud semiootika sissejuhatavatest käsitlustest. Sellest tõukudes arutati läbi ka käesoleva õpiku lähtekohad, mille esimene versioon valmis juba 2014. aastal.

Raamatu sissejuhatavale peatükile, milles esitatakse lühidalt semiootika määratlus ja tähtsamad allikad, järgnevad neli osa. Esimene neist annab ülevaate semiootika ajaloost ja peamistest koolkondadest. Teine osa on pühendatud semiootika peamistele klassikutele: meie valikus Charles S. Peirce, Ferdinand de Saussure, Jakob von Uexküll, Charles Morris, Roman Jakobson, Algirdas Greimas, Juri Lotman, Thomas Sebeok ja Umberto Eco. Kolmas osa on ülevaateks kolmest olulisest semiootika valdkonnast — kultuuri-, sotsio- ja biosemiootikast. Neljandas osas esitatakse sissejuhatused reasse semiootika harudesse ja rakendusaladesse. Et jääda oma asjatundmise raamidesse, on mitmed olulised eriharud (näiteks keele-, reklaami- ja kognitiivsemiootika) ses raamatus pikemalt käsitlemata ja iseloomustatud vaid lühidalt.

Oma nägemuse klassikutest ja semiootika kujunemisest vormis raamatu piltideks semiootikust kunstnik Rauno Thomas Moss. Õpiku lõpus on toodud peamiste mõistete lühiseletused, samuti nimede ja terminite loendid ning põhjalik bibliograafia. Kuigi raamat on mõeldud eeskätt abivahendiks semiootikatudengitele, on selle koostamisel ja kirjutamisel silmas peetud ka laiemat huvilisteringi.
Raamatu väljaandmist toetas Sihtasutuse Archimedes eestikeelsete kõrgkooliõpikute väljaandmise programm.

 

Vt. lisaks: http://www.tyk.ee/semiootika/00000012540

Lisainfo: Silvi Salupere

semiootika lektor
tel: 737 6154; silvi.salupere@ut.ee

ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XIV

Ilmunud on Acta Semiotica Estica neljateistkümnes number. Numbri toimetajateks on Mark MetsSilvi Salupere ja Ott Puumeister.

Numbriga saad lähemalt tutvuda siin.

Numbri sisust

Number sisaldab viite originaalartiklit ning sel korral tähelepanuväärselt mahukat märkamiste rubriiki. Traditsiooni kohaselt sisaldab number ka eelmisel aastal toimunud sündmuste kroonikat ning kaitstud magistri- ja doktoritööde nimekirja.

ORIGINAALARTIKLITE osa avab Ott Puumeister artikliga “Mitte-identifikatsiooniline poliitika ja poliitiline subjekt”, milles kaalu- takse võimalusi, kuidas mõtestada poliitikat väljaspool valitsemise ja identiteedipoliitika paradigmat.

Merit Rickberg kirjutab artiklis “Kahest vastandlikust tendent- sist ajaloohariduses” ajaloo õpetamisest kui tähtsast osast kultuuri minapildist, mille üheks olulisemaks sotsiaalseks funktsiooniks võib pidada ühiskondliku sidususe tagamist.

Agne Pilvisto artikkel “Teoreetilisi noppeid eestluse ajaloost (sissevaade 1988. a Loomingu Raamatukogu 25./26. numbrisse)” keskendub samuti rahvusluse problemaatikale perioodil, mil rahvus(lus) oli avaliku diskursuse enesestmõistetav osa.

Andreas Ventsel ja Mari-Liis Madisson tegelevad artiklis “Tõejärgne diskursus ja semiootika” vägagi tänapäevase ja aktuaalse teemaga, üritades välja tuua tõejärgse tähendusloome eripära, kus oluline ei ole niivõrd informatsiooni edastamine, vaid kommunikatsiooni afektiivsus.

Tiit Remmi artikli “Mõisaruumi ümbertähendustamisest” eesmärgiks on selgitada mõisaansamblite ruumi tähenduslikkust ning ümbertähendustamisi mõisakooli sissepääsu näitel.

MÄRKAMISTE rubriigi avab Martin Oja, kes jagab lugejaga alga- ja õppejõu tähelepanekuid semiootika rakendamisest mütoloogia õpetamisel. Iiris Viirpalu räägib sotsiaalsest koreograafiast ja Andre Uibos maletaja ja malet mängiva masina omailmadest.

Seekordses numbris on esindatud koguni kolm INTERVJUUD: esmalt vestlevad Kalevi Kull ja Ekaterina Velmezova Mati Hindiga eesti keelest, semiootikast ja Tartust ning teiseks samad küsitlejad Leo Võhanduga informaatika seostest semiootikaga. Kolmandas intervjuus avab seekord vastaja rollis olev Kalevi Kull küsitleja Ekaterina Velmezovale oma arusaama semiootilisest mõistmisest.

Järgneb  Andreas Ventseli ARVUSTUS Andrey Makarychevi ja Alexandra Yatchuki monograafiale Juri Lotman ́s Cultural Semiotics and the Political.

Numbri lõpetavad Kroonika rubriik ja kaitstud magistri- ning doktoritööde nimekiri.

TERE TULEMAST ACTA UUELE KODULEHELE!

Pakkumaks mugavamat võimalust Acta numbritega tutvumiseks, terviklikumat ülevaadet olulisest informatsioonist ning kiiret ülevaadet uudistest, uuendasime Acta Semiotica Estica kodulehte.

Loodetavasti leiad siit kõik vajaliku, ent kui midagi leidmata jääb, anna sellest meile kindlasti teada, kirjutades oma tähelepanekutest või soovidest aadressile info@semiootika.ee.

Lugemisrõõmu!

ILMUS ACTA SEMIOTICA ESTICA XIII

Ilmunud on Acta Semiotica Estica kolmeteistkümnes number. Numbri toimetajateks on Silvi Salupere ja Ott Puumeister.

Numbriga saad lähemalt tutvuda siin.

 

Numbri sisust

Acta Semiotica Estica XIII number on avatud teemavalikule kohaselt ülimalt mitmekesine, liikudes vaevata objektianalüüsist semiootika üldteoreetiliste probleemide lahkamiseni. Käesolev number sisaldab viite originaalartiklit; lisaks on tavapäraselt kohal ka märkamiste rubriik tõlgete, intervjuude ja esseedega. Loomuli-kult annab Acta ka ülevaate tähtsamatest semiootikat puudutavatest sündmustest, mille hulka kuuluvad nii X Tartu semiootika suvekool kui ka Peeter Toropi juubelile pühendatud konverents, ning semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.

XIII numbri avab Mari-Liis Madissoni artikkel „Snowdeni skandaali kujutamine eesti meedias: hirmu ja ohtude konstruee-rimine”, mille eesmärgiks on selgitada USA salajase jälgimisprog-rammiga PRISM seonduvate infolekituste vastuvõttu eesti meedias. Jaanika Andersoni ja Maria-Kristiina Lotmani artikli „Intrasemiootiline tõlge antiikkunsti jäljendustes (Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi kogude näitel)” artikkel üritab lahendada keerukaid jäljenduse ja originaali vaheliste piiridega seonduvaid probleeme. Tekst analüüsib TÜ kunstimuuseumi kogudes olevaid valandeid intrasemiootiliste tõlketeostena, lähtudes eelkõige Umberto Eco teoreetilisest raamistikust. Vaadeldakse kopeerimise käigus toimunud muutusi materjalis, tehnikas, mõõtmetes, terviklikkuses, stiilis ja žanris.

Triinu Upkin jätkab kunstianalüüsiga artiklis „Rahvuste kujuta-misest klassikalises balletis”. Põhihüpoteesiks on, et kultuuriimpe-rialistlikud ja orientalistlikud vaated, mis on tänapäevani balletiklassikas säilinud, ei tulene mitte niivõrd 19. sajandil loodud narratiividest kui balletižanri enda vormidest. Artiklis antakse põhjalik ülevaade klassikalise balleti žanri kujunemisloost ja spetsiifilistest väljendusvahenditest (vaadeldakse liikumiskeelt, keha, muusikat ja koreograafiat). Seejärel analüüsitakse tänapäeval kõige aktiivsemalt täismahus etendatavaid klassikalisi ballette, kus tegelaste rahvused on olulised ja rõhutatud.

Andres Luure esitab artiklis „Idioodi armastus” ühe versiooni armastusest ning selle tähtsusest semiootikale ning seob mõningad mõtted armastuse kohta vürst Mõškini armastusega Fjodor Dostojevski „Idioodis”. Luure eristab kahte armastuse ilmingut: armunud armastust ning armulist armastust; et armastus oleks terviklik, peavad mõlemad ilmingud kohal olema.

Originaalartiklite rubriigi lõpetab Katre Pärna „Semiootika koht modelleerivate süsteemide reas: eelmärkmeid loomingulisest ja mängulisest modelleerimisest humanitaarteadustes”. Artikli kirjutamise ajendiks oli Pärna jaoks tõik, et Juri Lotmani artiklis „Kunst modelleerivate süsteemide reas” esitatud kunstilise modelleerimise käsitlusel on mitmeid sarnasusi tänase humanitaarteadusliku mõtlemise ja praktikaga.

Märkamiste rubriiki alustab Ott Puumeister „Mõtisklustega tehnoloogilisest inimesest”, väites, et inimese ja tehnoloogia suhet ennast tuleks vaadelda tehnikana, milles suhte kaks näivalt eraldiseisvat osapoolt alles tekitatakse. Madis Ligema kirjutab „Eesti Vabaerakonnast kui rahvusterviklikust konservatiivsusest liberaalses nahas”, analüüsides Vabaerakonna keelekasutust ja imagoloogiat. Edasi räägivad Ekaterina Velmezova ja Kalevi Kull juttu semiootikast Tiit-Rein Viitsoga, tuntud soome-ugri keeletead-lase, Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessoriga. Samade autorite sulest on kogumikus ka vestlus karismaatilise zoosemiootiku Aleksei Turovskiga. Järgnevalt on meil võimalus Silvi Salupere tõlkes lugeda Juri Lotmani loomingu hilisesse perioodi kuuluvat artiklit „Tekst ja kultuuri mitmekeelsus”. Tanel Perni tõlkes on kogumikus esindatud nõukogude filoloogi ja kultuuriuurija Olga Freidenbergi evangeeliumimütoloogia käsitlus „Sisenemine eesli seljas Jeruusalemma”.