ACTA SEMIOTICA ESTICA IX, 2012

Acta Semiotica Estica üheksas number on erinumber, mis keskendub poliitiliste protsesside – identiteetide konstrueerimise, poliitilise kommunikatsiooni, erinevate võimumehhanismide, (aja)kirjanduse ideoloogilisuse jne – mõtestamisele ja analüüsimisele semiootilisest ja teistest kultuuriteoreetilistest paradigmadest lähtuvalt. Erinumber sisaldab Ott PuumeistriRisto HeiskalaRemo GramingaJaak TombergiRein Ruutsoo ja Peeter SeljaMari-Liis Madissoni ja Andreas VentseliJuhan Saharovi ja Anu Haameri artikleid. Rubriigis Märkamisi kirjutavad Igor GräzinSilvi SalupereAndreas Ventsel ja Ott Puumeister võimust kui semiootilisest fenomeenist. Kroonika annab ülevaate semiootikute suurematest ettevõtmistest 2011. aastal.

 

Koostanud ning toimetanud: Andreas Ventsel, Peeter Selg, Mari-Liis Madisson ja Ott Puumeister
Keeletoimetaja: Eva Lepik
Kaanekujundus: Rauno Thomas Moss
281 lehekülge
Eesti Semiootika Selts, 2012

Avatud juurdepääs numbrile.

 

Sisukord

Eessõna, 7-10
Ott Puumeister – Subjekti eneseloome võimusuhetes: Agambeni, Badiou’ ja Foucault’ subjektsusteooriad semiootilisest vaatepunktist, 11-41 [abstrakt]
Risto Heiskala – Semiootilise sotsioloogia suunas, 42-65 [abstrakt]
Remo Graminga – Kultuuriuuringute ja kultuurisemiootika piiril: kultuuritõkestuse juhtum, 66-89 [abstrakt]
Jaak Tomberg – Ärkamine düstoopiasse: utoopilise vormi mitmetimõistetavusest, 90-108 [abstrakt]
Rein Ruutsoo ja Peeter Selg – Teleoloogiline ajaloonarratiiv kui poliitilise antagonismi konstrueerimise strateegia Eesti taasiseseisvumise käsitluste näitel, 109-143 [abstrakt]
Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel – Võõra semiootiline modelleerimine Eesti lähiajaloos, 144-172 [abstrakt]
Juhan Saharov – Harta 77 ning Vaclav Haveli “hegemoonne retoorika” Ernesto Laclau diskursuseteooria ning sotsiaalse liikumise raamistusteooria sünteesis, 173-200 [abstrakt]
Anu Haamer – Ideaalide kaudu professionaalse identiteedini, 201-225 [abstrakt]

Märkamisi
Igor Gräzin. Poliitilise semiootika võimalikkus, 229-237
Silvi Salupere. Võimukad metafoorid, 238-244
Andreas Ventsel. Tõe võimutsemine ehk vaimu varjatud saladus, 245-249
Ott Puumeister. Biopoliitika kui võim elu üle ning kui elu enese-võim, 250-257
Kalevi Kull. In memoriam. Ivar Puura, 258-259

Kroonika 261-274
Abstracts 275-281

 

Abstraktid


Subjekti eneseloome võimusuhetes: Agambeni, Badiou’ ja Foucault’ subjektsuseteooriad semiootilisest vaatepunktist
Ott Puumeister

Liberaaldemokraatlikus kontekstis nähakse indiviidi enamasti autonoomse agendina, kel on vabadus valida, kuidas oma elu teostada. Kuid see autonoomsus taandub tavaliselt enese elustiili valimisele ning otsustamisele, mida tarbida. Selline autonoomsus jätab subjekti ilma poliitilisest tähtsusest. Mõtlemaks poliitilise subjekti agentsuse potentsiaalsusest ja võimalustest, pöördub see artikkel 1) Giorgio Agambeni ja tema mõtete poole mistahes singulaarsustest ning tulevast poliitikast; 2) Alain Badiou’ sündmuse ja sündmuslikkuse käsitluse poole; ning 3) Michel Foucault’ enesetehnoloogiate kontseptsiooni poole. Lõpuks vaadatakse kolme autorit semiootika – peamiselt Juri Lotmani kultuurisemiootika – vaatepunktist. Semiootika perspektiiv annab palju juurde poliitilise subjekti mõistmisele nii agendina võimusuhete kontekstis kui ka uurimisobjektina. Subjekti vabaduse võimalikkusest saab diskursuse, poliitilise terviklikkuse ja võimusuhete kontekstis rääkida kui pidevast tähistusprotsessist; veel enam, subjektistki on võimalik rääkida kui katkematust semiootilisest protsessist, mida ei ole võimalik defineerida kindlaksmääratud identiteetide alusel, olemuslikult.

Märksõnad: subjekt, diskursus, võimusuhted, emantsipatsioon, autokommunikatsioon, singulaarsus, sündmus, poliitika.

Semiootilise sotsioloogia suunas: semioloogia, semiootika ning fenomenoloogilise sotsioloogia süntees
Risto Heiskala

Seades küsitavaks tavapärase arusaama, mille kohaselt strukturalistlikku semioloogiat (saussure’ilikku traditsiooni), pragmatistlikku semiootikat (peirce’ilikku traditsiooni) ning fenomenoloogilist sotsioloogiat (Husserl, Schutz, Berger ja Luckmann ning Garfinkel) võib pidada vastastikku üksteist välistavateks alternatiivideks, püüab artikkel visandada nende sünteesi. Sünteesi tulemusena kerkib esile kontseptsioon, kus tegevusteooriad (ratsionaalsed valikud, Weber jt) tuginevad fenomenoloogilisele sotsioloogiale ning fenomenoloogiline sotsioloogia tugineb neostrukturalistlikule semiootikale, mis on süntees saussure’ilikust ja peirce’ilikust tõlgendusharjumuste ja interaktsiooni käsitluste traditsioonist. Sellisel viisil saame uurimisprogrammi semiootilise sotsioloogia jaoks.

Märksõnad: semiootika, semioloogia, fenomenoloogia, sotsioloogia, ühiskonnateooria.


Kultuuriuuringute ja kultuurisemiootika piiril: kultuuritõkestuse juhtum
Remo Graminga

Artikli eesmärgiks on esitada kahe teoreetilise lähenemise – kultuuriuuringute ja -semiootika – võrdlev analüüs. Kuigi mõlemad distsipliinid tegelevad kultuuri kui kompleksse uurimisobjektiga, leidub nende vahel lahknevusi nii teoreetilisel kui metodoloogilisel tasandil. Käesolev artikkel uurib neid distsipliine eristavaid teoreetilisi eeldusi ning potentsiaalseid sarnasusi, mis võiksid neid ühendada. Kultuuriuuringud on pidevalt hõivatud enese kui distsipliini kirjeldamisega. Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika esitatud teoreetiline lähenemine pakub metadistsiplinaarse metodoloogia, mille kaudu on võimalik ühendada kultuuri mõistega tegelevad humanitaaria distsipliinid. Lisaks pakub artikkel välja konkreetse juhtumianalüüsi kultuuritõkestuse nähtusest ning keskendub seejuures tõlgendajate poolt kasutatud tehnikatele, mille eesmärgiks on saboteerida ja õõnestada korporatiivseid reklaame, sõnumeid ja logosid. Võttes appi kultuuriuuringute ja -semiootika vaatepunktid, näidatakse sama uurimisobjekti – subvertising’u praktika – erinevaid analüüsitavuse tasandeid.

Märksõnad: kultuuriuuringud, kultuurisemiootika, kultuuritõkestus, distsiplinaarne identiteet, subvertising.


Ärkamine düstoopiasse: utoopilise vormi mitmetimõistetavusest
Jaak Tomberg
Artikkel võrdleb klassikaliste kirjanduslike utoopiate ja moodsate kirjanduslike düstoopiate formaalseid atribuute ning järeldab, et neid kaht lahutab üksnes minimaalne erinevus – narratiivse subjekti sekkumine või ärkamine düstoopias. Kasutades võrdkujuna unenägu kui miskit, millest tuleb ärgata, kirjeldab artikkel igapäevast ideoloogilist eksistentsi kui pidevat võnkumist utoopilise (mitteajaloolise) suigatuse ja (düstoopilise) ärkvelolu vahel.

Märksõnad: utoopia, düstoopia, narratiivsus, ideoloogia, ärkamine.


Teleoloogiline ajaloonarratiiv kui poliitilise antagonismi konstrueerimise strateegia Eesti taasiseseisvumise käsitluste näitel
Rein Ruutsoo ja Peeter Selg

Artiklis analüüsitakse Essexi koolkonna diskursuseteooria ning Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika sünteesil põhineva semiootilise hegemooniateooria valguses Eesti taasiseseisvumist käsitlevat ajalookirjutust. Lisaks nimetatud teooria kui poliitilise analüüsi raamistiku esitamisele selgitatakse, milliste ajaloo- ning ajaloolise mälu teooriast pärit mõistete kaudu nagu süþeestamine, juhtnarratiiv, narratiivne sisu, skemaatiline narratiivne mudel on võimalik vahendada semiootilise hegemooniateooria üldmõisteid konkreetselt ajalookirjutuse kui tähendussüsteemi analüüsiks. Analüüsiosas keskendutakse kõigi Eestis tegutsenud ajaloolaste kirjutistele, mis vastavad kolmele kriteeriumile: 1) nad taotlevad vastava perioodi dünaamika terviklikku esitlust; 2) on hõlmavad käsitlused (monograafia, kommenteeritud dokumendikogum, pikem artikkel või olulise ülevaateteose vastavale teemale pühendatud peatükk); 3) neis on perioodi käsitlus esitatud mitte mälestuste vormis, vaid objektiveerivalt, kõrvaltvaataja, ajaloolasena. Üks artikli arutlusest tulenevaid järeldusi on, et ajalookirjutus esindab lisaks erialasele praktikale ka teatud vormis poliitilist praktikat. Analüüsides valitud tekstikorpuses esindatud tähendussüsteeme, kaardistatakse, kuidas Eesti taasiseseisvumisprotsessi teleoloogilise narratiivi kaudu esitades konstrueeritakse poliitiline antagonism Eesti iseseisvuse “pooldajate” ja “vastaste” vahel ning periferiseeritakse ja välistatakse taasiseseisvumisprotsessi narratiivsest representatsioonist mitmed siirdeprotsessi olulised aspektid.

Märksõnad: semiootiline hegemooniateooria, ajalookirjutus, narrativiseeritud ajalugu, antagonism, Eesti taasiseseisvumine.


Võõra semiootiline modelleerimine Eesti lähiajaloos
Mari-Liis Madisson, Andreas Ventsel

Alljärgnev artikkel keskendub oma ja võõra opositsioonile enesekirjeldustes kui peamisele kultuurikarakteristikule, mille kaudu erinevaid identiteete konstrueeritakse. Põhirõhk on identiteedi modelleerimistüüpide kultuurantikultuurkultuurmitte-kultuur ja kultuurkultuuriline teine analüüsil. Uurimisteema ajaline fookus keskendub Eesti lähiajaloole – vaadeldakse, millistest enesekirjelduslikest modelleerimismehhanismidest on sõjajärgses Eestis lähtutud migrandi kui ühe võõra konstrueerimisel ja kuidas need identiteediloome mudelid on avalikus tekstiringluses edasi kandunud ja transformeerunud. Artiklis kasutatavad teoreetilised seisukohad lähtuvad suures osas Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootikast, Mihhail Bahtini dialoogikäsitusest ja George Schöpflini identiteedikontseptsioonist.

Märksõnadkultuur – mittekultuur – antikultuur, oma ja võõra konstrueerimine enesekirjeldustes, Tartu-Moskva kultuurisemiootika, Bahtini dialoogikäsitlus, Schöpflini identiteedikontseptsioon.


Harta 77 ning Vaclav Haveli “hegemoonne retoorika” Ernesto Laclau diskursuseteooria ning sotsiaalse liikumise raamistusteooria sünteesis
Juhan Saharov

Kesk-Euroopa riikide dissidentide sotsiaalsetest liikumistest kommunistlikul perioodil on kirjutatud võrdlemisi palju (vt eriti Skilling 1981, 1989, Glenn 2001, Falk 2003, Renwick 2006, Järvinen 2009), ent vähem tähelepanu on pööratud nende liikumiste liidrite tekstide retoorika täpsele analüüsile. Kasutades juhtumanalüüsina Tðehhoslovakkia sotsiaalse liikumise Harta 77 retoorikat selle varasel perioodil (1977-1978) ning selle allikmaterjalidena liikumise manifesti ja liikumise peamise liidri Vaclav Haveli poliitilisi esseid, toob käesolev artikkel sotsiaalsete liikumiste retoorika uurimisel esile vajaduse kombineerida omavahel kaht teooriat – Ernesto Laclau diskursuseteooriat ning sotsiaalse liikumise raamistusteooriat. Artikkel väidab, et seletamaks paremini sotsiaalse liikumise retoorika valikuid, saab neid teooriaid kasutada ühises skeemis empiirilise meetodina. Uurimus näitab, kuidas diskursuse- ja raamistusteooria ühendamine avardab sotsiaalse liikumise analüüsi, seletab teooriate kombineerimise kaudu liikumise tekkimise, esiletõusu ning selle liidrite valitud strateegiate põhjuseid.

Märksõnad: Ernesto Laclau diskursuseteooria, sotsiaalse liikumise raamistuteooria, Harta 77, retoorika.


Ideaalide kaudu professionaalse identiteedini
Anu Haamer

Ûlikoolil kui institutsioonil on suur mõju sellele, kuidas määratlevad ennast ülikooli õppejõud. Kuna identiteeti on tema pideva muutlikkuse ja mitmetasandilisuse tõttu keeruline uurida, siis on õppejõu professionaalse identiteedi uurimisel produktiivne teha seda ümbritsevaga interaktsioonis kujunevate ideaalide kaudu. Ideaale on peetud identiteedi olulisimaks osaks just seepärast, et ideaalpilt endast kui professionaalist on indiviidi jaoks see tähenduste kogum, mis toimib standardina professionaalse identiteedi kujunemises ning millega end kõrvutades antakse hinnang endale ja oma tegevusele professionaalina. Käesolevas uurimuses vaadeldakse, millisena kirjeldavad õppejõud oma professionaalset ideaali, millised on tähenduskategooriad nendes ideaalides ja kuidas enese kõrvutamine ideaaliga mõjutab professionaalse identiteedi loomist. Artikli aluseks on Tartu Ûlikoolis aastatel 2009-2011 läbi viidud kvalitatiivne uurimus, mille käigus analüüsiti õppejõukoolitustel läbi viidud refleksiivsete ülesannete tulemusi ning intervjueeriti koolitustel osalenud õppejõude. Uurimuse tulemusena ilmnes kirjeldatud ideaalides kolm tähenduskategooriat ja moodustus neli õppejõuprofiili. Selle põhjal võib järeldada, et ideaalis sisalduvad erinevad lähenemised õpetamisele võivad viidata ka õppejõu professionaalse identiteedi erinevatele positsioonidele nende identiteetide hierarhias, mis omakorda tulenevad muuhulgas ülikooli kui konteksti poolt tingitud mõjutajatest.

Märksõnad: identiteet, professionaalne identiteet, ideaal, roll, refleksioon.