ACTA SEMIOTICA ESTICA V, 2008

Acta Semiotica Estica viies number on juba harjumuspäraselt mitmekesine nii teemade kui ka autorite poolest. Ühiste kaane vahel on nii alles oma esimese artikliga valmis saanud noorautorid kui juba tunnustatud “vanad tegijad”. Acta Semiotica Estica viienda numbri avab kolme autori (Maria-Kristiina LotmanMihhail LotmanRebekka Lotman) ühistöö autometakirjeldusest eesti luules. Anti RandviirLinnar Priimägi ja Priit Põhjala tegelevad oma artiklites Tartu-Moskva koolkonna ajaloo, kontseptsioonide ja mõistete selgitamisega. Mitu autorit (Berk VaherLeenu NiguViivian Jõemets) kirjutavad keha ja kehalisusega seotud teemadel, tähelepanu pälvib draamakunsti ja -teooriaga seonduv (Katre VäliEster Võsu artiklid). Ants Orase tegevusele Shakespeare’i tutvustajana Eestis on pühendatud Evelin Banhardi artikkel. Anu Haameri artikkel tegeleb ruumisemiootikaga, täpsemini nimetamisprotsessiga linnaruumis. Silver Rattasepplahkab inimeste ja loomade võrdlemises peituvaid küsitavusi ja vastuolusid.
Rubriik “Märkamisi” sisaldab Tartu-Moskva koolkonna ühe rajaja Vladimir Ivanovi mõtteid semiootika piiridest, Robert Godeli ülevaadet Genfi saussure’likust koolkonnast ja koolkonna liikmete Albert SechehayeCharles Bally ja Henri Frei artiklit märgi arbitraarsusest. Samast rubriigist leiame ka Elo Liivi mõtiskluse eseme kodu ehk inimesega seotud asjade ja nende hoiukohtade üle. Acta Semiotica Estica V sisaldab ka juba traditsioonilist ülevaadet eelmise aasta semiootika-alastest sündmustest.

Koostanud ning toimetanud: Elin Sütiste ja Silvi Salupere
Keeletoimetaja: Eva Lepik
Kaanekujundus: Rauno Thomas Moss
301 lehekülge
Eesti Semiootika Selts, 2008

Avatud juurdepääs numbrile.

SIsukord

Eessõna, 7-10
Maria-Kristiina Lotman, Mihhail Lotman, Rebekka Lotman  – Autometakirjeldus eesti luules I, 11-34 [abstrakt]
Anti Randviir – Ruumisemiootikast Tartu-Moskva kultuurisemiootikas. Semiootiline subjekt, 35-62 [abstrakt]
Anu Haamer – Nimetamisest linnas: protsess ja selle tasandid, 63-74 [abstrakt]
Linnar Priimägi – Veel kord mõistetest “kuulsus” ja “au” (kujutavkunsti ainese põhjal), 75-82 [abstrakt]
Priit Põhjala – Loomulik keel kui primaarne modelleeriv süsteem. Ühe mõiste elulugu, 83-96 [abstrakt]
Berk Vaher – Eksootilise keha kriitiline tegusus modernismis ja postmodernismis: Josephine Baker ja Grace Jones semiograafilises perspektiivis, 97-125 [abstrakt]
Leenu Nigu – Ihu märgid: tantsulava semiootika ja fenomenoloogia kohtumispaigana, 126-145 [abstrakt]
Viivian Jõemets – Kehast ja ratsionaalsusest vokaalses keeleta väljenduses, 146-162 [abstrakt]
Katre Väli – Mängud häälte ja piltidega Ernst Enno isikuloo põhjal, 163-180 [abstrakt]
Evelin Banhard – Ants Oras ja eesti Shakespeare’i-kultuur, 181-194 [abstrakt]
Silver Rattasepp – Kuidas (mitte) võrrelda inimesi ja loomi, 195-206[abstrakt]
Ester Võsu – Kultuur kui draama II, 207-235

Märkamisi
Vladimir V. Ivanov. Küsimused arutlemiseks teemal “Semiootika piirid”, 239-241
Robert Godel. Genfi saussure’lik koolkond, 242-248
Albert SeshehayeCharles BallyHenri Frei. Märgi arbitraarsuse poole, 249-252
Elo Liiv. Ese-me kodu, 253-267

Kroonika, 271-291
Abstracts, 295-301

 

Abstraktid

Autometakirjeldus eesti luules I
Maria-Kristiina Lotman, Mihhail Lotman, Rebekka Lotman

Artikli eesmärgiks on süstematiseerida märgilisi mehhanisme eesti kunstluules. Eraldi käsitlemist leiavad need vormid, mida Roman Timentšik nimetab autometakirjeldavateks (1975). Uurimisobjektiks on kogu eesti luule alates Kristjan Jaak Petersonist ja lõpetades tänapäevaste autoritega. Lausanalüüs on tehtud 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse autorite põhjal, samuti 20. sajandi lõpust, pisteliselt on käsitletud ka 1930.–1960. aastate tekste. Artikli esimene osa käsitleb autometapoeetilisust eesti värsi graafikas.

Märksõnad: värsiõpetus, autometakirjeldus, eesti värss, semiootika, värsigraafika

 

Ruumisemiootikast Tartu-Moskva kultuurisemiootikas. Semiootiline subjekt.
Anti Randviir

Artiklis vaadeldakse Tartu–Moskva semiootikakoolkonna arengut tekstiana¬lüüsist ruumiliste semiootiliste üksuste uurimiseni (viimastest tuntumaid on semiosfäär). Samas püütakse näidata, et Tartu–Moskva semiootikas on olnud nt “kultuuri” ja “ruumi” näol tegemist selliste mõistetega, millele nt “semiosfäär” juurde ei panusta. Uuritakse võimalusi ühendada Uexkülli ja Lotmani baasmõisted (Eesti semiootika alustaladena) Tartu–Moskva koolkonna kultuuri- ja ruumikäsiteluga “semiootilise subjekti” kaudu. Seesugune lähenemine võimaldab näha alles viimasel kümnendil tähtsustunud transdistsiplinaarsust juba Tartu–Moskva algkontseptsioonides, mis avaldusid “kultuuri” ja “ruumi” sümbiootilises kasutamises.

Märksõnad: ruum, semiosfäär, semiootiline subjekt, transdistsiplinaarne kultuurisemiootika, semiootilise ruumilisus

 

Nimetamisest linnas: protsess ja selle tasandid
Anu Haamer

Artiklis vaadeldakse nimeloomet linnaruumis H. Lefebvre’i sotsiaalse ruumiproduktsiooni teooria valguses. Kolm ruumiproduktsiooni tasandit (tajutud, kujutletud ja elatud ruum) võimaldavad erinevalt nendel tasanditel toimuvat kommunikatsiooni ning seeläbi mõjutavad ka nendel tasanditel aset leidvat nimeloomet. Vaatluse all on erinevused, mis avalduvad nimetamise protsessis, kus on kasutusel nii hüüdnimed, ametlikud nimed kui ka lihtsalt nimetused, mis oma vormilt ei pruugi olla nimed. Analüüsitakse ruumi/nimeloometasandite omavahelist suhet ning nimetamise protsessiga kaasnevat võimalikku ajalist järgnevust. Eraldi on vaatluse all sotsiaalsetest rollidest tulenev eristus nimeloome tasandite vahel ning nende tasandite võimalik samaaegsus.

Märksõnad: ruum, ruumiproduktsioon, Henri Lefebvre, nimi, nimetamine

 

Veel kord mõistetest “kuulsus” ja “au” (kujutavkunsti ainese põhjal)
Linnar Priimägi

1967–1971 vältas J. M. Lotmani ja A. A. Zimini teaduslik diskussioon mõistete “au” ja “kuulsus” üle — algul vanavene tekstides, seejärel rüütlikultuuris üldse. Neid mõisteid käsitas A. A. Zimin kinnisväljendina “au ja kuulsus”, J. M. Lotman aga kultuurisemiootiliste vastanditena. J. M. Lotmani seisukohti õigustab ka kujutavkunstiteos — hauamonument, mis Aphrodisiase linnas Kaarias rajati 20. aastatel e.m.a vabakslastud orjast Rooma kodanikuks saanud ühiskonnategelasele Gaius Julius Zoilosele. Sealse allegoorilise reljeefi vasakul pool on kujutatud C. Julius Zoilost “kuulsuse”, paremal pool aga “au” sfääris. Nõnda näeme friisi keskset tegelast pärjatavat kahes eri¬nevas maailmas: kõrges ja madalas, universaalses ja lokaalses.

Märksõnad: Juri Lotman, au, kuulsus, Gaius Julius Zoilos, rüütlikultuur, hauamonument

 

Loomulik keel kui primaarne modelleeriv süsteem. Ühe mõiste elulugu
Priit Põhjala

Semiootika põhiliseks huviks loomuliku inimkeele uurimisel on selle suhe teistesse märgisüsteemidesse. Mis on loomuliku keele ja teiste märgisüsteemide vahelised sarnasused ja erinevused? Kuhu paigutub loomulik keel märgisüsteemide üldises hierarhias? Millised on mehhanismid, mis valitsevad loomuliku keele ja teiste märgisüsteemide vaheliste tõlkeprotsesside üle? Just need küsimused, olgu siis eksplitsiitselt või implitsiitselt, on keelesemiootiliste arutelude keskmes. Ka Tartu–Moskva kultuurisemiootika koolkonna teooriates on loomuliku keele käsitlus eelkõige võrdlev-suhestav, võib-olla isegi rohkem kui muidu; seda põhjusel, et koolkonna semiootikute peatähelepanu polegi loomulikul keelel, vaid paljudel muudel kultuurilistel või inimtekkelistel märgisüsteemidel ning esimest vaadeldakse tavaliselt viimastega üheskoos. Võrdlevale aspektile viitab ka loomuliku keele kohta kasutatav mõiste “primaarne modelleeriv süsteem”.

Käesolev artikkel on katse jutustada mõiste “primaarne modelleeriv süsteem” elulugu — kirjeldada selle teket ja tekkimise võimalikke ajendeid ning funktsioneerimist teaduslikus diskursuses kuni käesoleva ajani. Lisaks püüan jõuda otsusele, kuidas peaks sellesse mõistesse suhtuma nüüd, semiootika paisumise ja ümberhindamise ajajärgul, mis pole jätnud puutumata ka antropo- ja lingvotsentrismi kalduvat kultuurisemiootika pärandit ning muid (strukturalistlikke) vaatenurki, mis on püüdnud tõestada, et loomulik keel on n-ö semiootiline matriits nii teadusmetodoloogilises mõttes, olles eeskujuks teiste märgisüsteemide kirjeldamisel, kui ka igapäevapraktikates, olles enimkasutatav teabe edastamise ja talletamise vahend. Artikli läbiv rõhk on mõiste “primaarne modelleeriv süsteem” retseptsioonil lääne semiootikute hulgas, sest just nendelt pärineb selle mõiste järjekindlaim kriitika.

Märksõnad: loomulik keel, kultuur, primaarne modelleeriv süsteem, sekundaarne modelleeriv süsteem, tertsiaarne modelleeriv süsteem

 

Eksootilise keha kriitiline tegusus modernismis ja postmodernismis: Josephine Baker ja Grace Jones semiograafilises perspektiivis
Berk Vaher

Analüüsin artiklis semiograafiliselt (elulugude märgilistele aspektidele keskendudes) modernismiajastu diiva Josephine Bakeri ja tema postmoder¬nistliku analoogi Grace Jonesi kuvandeid, küsides, millist tähendust anda 20. sajandi mentaliteetide kujunemises kehale üldse ja eksootilisele kehale iseäranis; mil määral omistada intellektuaalse kaasarääkimise võimet artistile, kelle peamiseks loomevahendiks — kui mitte lausa loominguks endaks — on eksootilisena tajutav keha. Väidan, et Josephine Bakeri tants on vaadeldav mitte ainult kehtiva iluideaali avardamisena, vaid terve kineetilise utoopia postuleerimisena, kriitilise vastuseisu kehtestamisena akadeemilisele kehapõlgusele. Ometi käivad Bakeri kriitilise tegususe üle endiselt vaidlused; samas kui Jonesi manipulatsioone mustanahalise keha stereotüüpidega tõlgendatakse ühesemalt kriitiliselt tegusaina. Nood tõlgendused on võimaldanud ka Bakeri staatust konstruktiivselt ümber hinnata.

Märksõnad: eksotitsism, modernism, postmodernism, semiograafia, kehateooria, etenduskunstid, populaarkultuur, rassiuuringud, soouuringud

 

Ihu märgid: tantsulava semiootika ja fenomenoloogia kohtumispaigana
Leenu Nigu

Kehaline kohalolu on igasuguse tähenduslikkuse eeltingimuseks, sellal kui meie kehalised aistingud on juba tähendustatud varasemate kultuuriliste kogemuste poolt. Käesoleva artikli peamine eesmärk on vaadelda Tartu–Moskva koolkonna, iseäranis Juri Lotmani ideid ning panna need tantsima Merleau-Ponty ning tema järgijate mõtetega, kasutades seejuures Fine5 Tantsuteatri lavastust “Panus” (Bet 2005) teoreetiliste arutluste tantsulavana.

Representatsiooni kriisi puudutavates aruteludes on semiootika sageli võrdsustatud strukturalismiga, suhtudes sellesse kui aegunud meetodisse tänapäeva teatri (sh tantsu) uurimisel ning nähes fenomenoloogias tunduvalt kohasemat võimalust, seda iseäranis juhul, kui uurimisobjektiks on inimkeha. Varasem teatrisemiootika kannab endas tõepoolest strukturalismi mõjusid, ent tänaseks päevaks on teatri semiootiline analüüsimine jõudnud lingvistika¬põhistest tähistusmudelitest üpris kaugele. Bert O. Statesi välja pakutud “binokulaarne nägemine”, mis teatri uurimisel ühendaks võrdsetel alustel fenomenoloogia ja semiootika, on nüüdseks laialdaselt tuntud. Ometi on viimase aja uurimustes fenomenoloogiale (performatiiv¬susele) pööratud tunduvalt enam tähelepanu, selmet ümber hinnata semiootikas kätkevaid võimalusi. Käesolev artikkel püüabki rakendada “binokulaarset nägemist” just nimelt võrdsetel alustel.

Märksõnad: kehalisus, tähendus, tants, teatriteooria, Juri Lotman, Maurice Merleau-Ponty

 

Kehast ja ratsionaalsusest vokaalses keeleta väljenduses
Viivian Jõemets

Artiklis käsitlen häälelise väljenduse problemaatikat läbi keha ja presentsuse prisma. Suulisust ja kirja eristavad mitmed omadused edastatava sõnumi vormis — helilisus, visuaalsus, korratavus. Kuid sügavama suulise ja kirjaliku väljenduse lahknevuse tingib keha olemasolu või puudumine suhtlemisakti juures.

Probleemi analüüsimiseks arutlen põgusalt sekundaarse suulisuse olemuse üle. Sekundaarse suulisuse olemasolu eeltingimuseks on läbitud interioriseeritud kirjaoskuse etapp antud kultuuris. Täielikult interioriseeritud kirjaoskust võib vaadelda kui mitmete sensoorsete, afektiivsete ja seeläbi ka esteetiliste probleemide alget, mille tunnuseks on keha presentsuse puudumine keelelise suhtlusakti juures.

Liikudes kirjaoskuse poole, on inimene sajandite vältel teadlikult kaugenenud oma kehast ja häälest. Inimese etoloogia viimaste aastate tähelepanekud viitavad keele kui sõnumi edastaja ebapiisavusele ning sunnivad vaatlema täielikult interioriseeritud kirjaoskust ning selle mõju inimesele kui võimalikku probleemi ratsionaalsust idealiseerivas ühiskonnas. Holistlik protokeel, mis on omane lapsele kuni kõne omandamiseni ja oletatavasti ka inimese eellasele kuni keele tekkeni, rakendab väljendusse inimese kõik füüsilised ja emotsionaalsed vahendid, ilma et oleks kasutusel sõna kui kokkuleppeline tähenduse kandja.

Tutvustan ka mõningaid holistliku protokeele ehk “hmmmm”-teooriate seisukohti ning otsin 20. sajandi lõpu muusikast katseid sõna-eelsest protokeelest esteetilist väljendust luua.

Märksõnad: hääl, keha, suulisus, tähenduseta laul

 

Mängud häälte ja piltidega Ernst Enno isikuloo põhjal
Katre Väli

Ernst Ennot võib pidada Eesti üheks tuntumaks looduslüürikuks, kelle tekstides olid olulised koduigatsus, eleegilised noodid ning loodusprot¬sesside empaatiline mõistmine. Enno omapärases religioosses maailmamõ¬testa¬¬mises segunesid lõuna-eesti muinasjutud ning Bô Yin Râ arutlused igavesest elust ning õnnest. Madis Kõivu näidend “Las olla pääle” on inspireeritud kirjaniku erakirjadest, proosateostest, tõlgetest ning käsikirjadest, segades elavate ja surnute maailma ning eirates remarkides teatrilava reaalseid võimalusi — ristikuväljad, mesilased, tuhasadamine, mängud häälte ja helidega. Näidendit on lavastatud Võru Teatriateljees ning Eesti Raadio Raadioteatris Taago Tubina käe all (pealkirjaga “Ennola”).

Artikkel püüab selgitada, mille poolest erinevad raadio- ja tavateatri interpreteeringud, kummas tuleb paremini esile Enno müstiline maailmavaade ning kumb versioon on Kõivu näidendile olemuslikult lähedasem. Siin esitatud kõrvutus püüab rõhutada, et raadioteater ei pruugi tähendada pelgalt kõnelemist-kuulamist, vaid kuuldemängudes on vastupidiselt tavaarusaamale palju tegevust ning mängulisi ruumilahendusi. Helitaustade vahendusel on võimalik vastuvõtjatele edastada kompleks¬semaid tähendusi. Visuaalset informatsiooni liigselt usaldavas maailmas aitab raadiomeedium leida kontakti oma kujutlusvõime piiride ja piiritusega.

Märksõnad: raadioteater, luuletaja biograafia, helitaust, luule, suuline esitus

 

Ants Oras ja eesti Shakespeare’i-kultuur
Evelin Banhard

Artikkel vaatleb Ants Orase rolli Shakespeare’i tutvustajana. Kuna Oras tegutses ise nii teoreetiku kui praktikuna — tõlkides Shakespeare’i eesti keelde ja kirjutades tema kohta ka nii tutvustavaid tekste kui tõlgete analüüse — võib selles tegevuses näha omamoodi missiooni. Seda on Oras ka ise rõhutanud, tuues oma kirjutistes korduvalt välja tõika, et Shakespeare’i teoste tõlkimine on ühele keelele ja kultuurile ülima tähtsusega ülesanne. Niisugust mõtet, mida hiljem on väljendanud mitmed rahvusvaheliselt tuntud šeikspiroloogid (nt Dirk Delabastita), väljendas Eestis enne Orast ka Johannes Aavik, ja seda juba 1912. aastal.

Käesolevas artiklis on lähema vaatluse all Ants Orase kirjatööd Shakespeare’i kohta eesti kultuuriajakirjanduses 20. sajandi 20ndail ja 30ndail aastail ning tema hilisemad, paguluses kirjutatud arvustused. Esimesel mainitud perioodil tekkis huvitav “dialoog” Johannes Silveti ja Orase vahel – Eesti Kirjanduse ja Loomingu veergudel võib jälgida esimese arvustusi Orase Shakespeare’i tõlgetele ja viimase vastuseid neile arvustustele. Paguluses analüüsib Oras omakorda järgmise peamise Shakespeare’i eestindaja Georg Meri tõlkeid.

Nii püüabki käesolev artikkel anda ülevaadet Orase teadvustatud tegevusest eesti keele ja kultuuri rikastamisel Shakespeare’i teoste tõlgete ja analüüsidega.

Märksõnad: Ants Oras, Shakespeare eesti keeles, Shakespeare’i tõlkimise olulisus rahvuskeeltele, Shakespeare’i tõlgete mõju vastuvõtvale kultuurile

 

Kuidas (mitte) võrrelda inimesi ja loomi
Silver Rattasepp

Eristuse tegemine inimeste ja loomade vahel on paljudes filosoofilistes vaidlustes üldlevinud, olles neist mitmete jaoks määrava tähtsusega, näiteks küsimuses loomade õigustest või inimloomusest. Ometigi jääb selle eristuse tegemine ise sageli sügavama analüüsita. Artiklis võetakse vaatluse alla mõningaid inimeste ja loomade võrdlemise viise ja tuuakse esile nende kitsaskohad ja vastuolud. Inimeste ja loomade vahelise eristuse puhul katsutakse sageli leida üht spetsiifilist tunnusjoont, mis rajaks inimese ja teiste loomade vahele ületamatu veelahkme. Sääraseks tunnuseks on kõige sagedamini peetud tööriistade valmistamist, kultuuri või sümboolse keele võimet. Artiklis näidatakse, et sellise joone otsimine on mitmes aspektis vastuoluline, põhinedes problemaatilistel retoorilistel võtetel ja kontseptuaalsetel segadustel. Osutatakse, et levinud viisid eristada inimesi loomadest põhinevad inimese mõttelisel väljatõstmisel bioloogilisest maailmast ja tema vastandamisel kõikidele teistele elusolenditele, ehk teisisõnu looduse ja kultuuri vahelisel dualistlikul vastandusel. Sellisesse segadusse jõutakse, kui kasutusele võetakse arusaam muutumatust bioloogilisest inimloomusest, millele kultuur lisandub justkui eraldiseisva täiendina.

Märksõnad: inimese–looma suhe, inimloomus, dualism, bioloogia, evolutsioon, tähendusloome