ACTA SEMIOTICA ESTICA VI, 2009

Kultuuri analüüsitavusest
Peeter ToropKultuuri uurivates teadustes on märgatavad kaks tendentsi. Ühelt poolt püütakse täpsustada seda, kuidas kultuuri või mida kultuuris mingi lähenemise korral uuritakse. See tähendab, et kultuur ei ole pelgalt olemasolev uurimisobjekt, vaid samavõrra ka loodav või konstrueeritav uurimisobjekt. Teiselt poolt otsitakse metadistsipliini või kultuuriteaduse metodoloogia põhimõtteid, mis võimaldaksid kirjeldada erinevate kultuuri uurivate distsipliinide tulemusi ühtsel alusel ja n-ö tõlkida need aru saadavasse keelde. Ühel juhul määratletakse kultuuri distsiplinaarsena (kultuur on see, mida üks või teine distsipliin suudab kultuuris analüüsida), teisel juhul kirjeldatakse distsiplinaarseid kultuurikäsitlusi kultuuri parameetritena, mille sünteesimise kaudu on võimalik (teoreetilise ideaalina) jõuda kultuuri tervikkäsitluseni.Kultuuri analüüsitavuse probleem algab iga kultuuri uuriva teaduse jaoks distsiplinaarsest identiteedist. Analüüsitavuse üks pool kujuneb kultuuri suhtumisest ja kultuuri muudetavusest analüüsitavaks antud distsipliini kirjeldus- ja analüüsivahenditega. Analüüsitavuse teise poole kujundab distsipliini enda kohandumine kultuuri kui uurimisobjekti spetsiifikale ning sobiva kirjelduskeele väljaarendamine. Kultuuri kui analüüsiobjekti ontologiseerimine ja epistemologiseerimine toimub igas kultuuri uurivas distsipliinis või distsipliinide kompleksis. Kultuuriana lüütik on seega kahekordse vastutusega teadlane. Tema professionaalsus seisneb nii analüüsivõimes kui uurimisobjekti loomise (kujutlemise, piiritlemise) võimes. Võime luua uurimisobjekti ja analüüsivõime määravad ära ka analüüsitavuse parameetrid. Seega sõltub kultuuri analüüsitavus sellest, kuidas analüütik dialoogi enda ja oma uurimisobjekti vahel arendab, olgu ta siis antropoloog või kultuurisemiootik.

Märksõnad: kultuurianalüüs, distsiplinaarsus, antropoloogia, kultuuri semiootika, metodoloogia, dialoog

Autometakirjeldus eesti luules II
Maria-Kristiina Lotman, Mihhail Lotman, Rebekka Lotman

Artikli eesmärgiks on süstematiseerida märgilisi mehhanisme eesti kunstluules. Eraldi käsitlemist leiavad need vormid, mida Roman Timentšik nimetab autometakirjeldavateks (1975). Uurimisobjektiks on kogu eesti luule alates Kristjan Jaak Petersonist ja lõpetades tänapäevaste autoritega. Lausanalüüs on tehtud 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse autorite põhjal, samuti 20. sajandi lõpust, pisteliselt on käsitletud ka 1930.–1960. aastate tekste. Artikli esimene osa käsitleb autometapoeetilisust eesti värsi graafikas.

Märksõnad: värsiõpetus, autometakirjeldus, eesti värss, semiootika, värsigraafika

“Nagu pärlid kees”: mõtteid ajast, mis ei kulge
Silver Rattasepp

Küsides, mil moel mõtestatakse aja suhet nähtustega, mille seletamisel ajalisi kategooriaid rakendatakse, ilmneb, et levinud on kaks vastandlikku seletust: aega peetakse kas abstraktseks, igaveseks teljeks, mille sees või peal toimuvad diskreetsed sündmused, või peetakse teda asjade siseomaseks tunnuseks, mis eksisteerib vaid niivõrd, kui eksisteerib asjade endi muutumine ja kestvus. Aega mõistetakse kas pööratava, igavese ja välisena või loova, kumulatiivse ja sisemisena. Artiklis vaetakse, kuidas uuritavad nähtused paistavad, kui võtta omaks üks või teine lähtekoht — kuidas tõlgendatakse erineval viisil muutumist ja püsivust, lineaarsust ja tsüklilisust, diakrooniat ja sünkrooniat. Jõutakse järeldusele, et analüüsides kultuuri ja ajalugu abstraktse, kronoloogilise pilgu abil, nii nagu seda tehakse näiteks strukturalistlikes käsitlustes, asendub indiviidide sotsiaalse elukäigu uurimine ühiskonna kui eraldiseisva, üleorgaanilise terviku uurimisega, ning ühiskonna dünaamilisest muutumisest saab stabiilsete ühiskondlike seisundite järsk, hüppeline vaheldumine. Kõige selle aluseks on “tagantkäe-platonism”, mõtteline pööre, mis kehtestab uurimisel loodud lihtsustatud kirjelduse elu kirevuse algupäraseks aluseks.

Märksõnad: aeg, ajafilosoofia, pöördumatus, pöörduvus

“Alguse” ja “lõpu” kui linna kirjeldamise vahendite kuulumisest linna juurde
Tiit Remm

Käsitledes linna, leiab sageli äramärkimist selle algus ja/või lõpp, seda nii tavaarusaamades, kirjanduses-filmis kui ka linnauurimustes. Kuigi algus oleks justkui juba aset leidnud, lõpp aga mitte, on nende kahe vahel siiski teatav loogiline sümmeetria.

Linna (Peterburi) käsitluses on Lotmanil (ja Uspenskil) algus ja lõpp tihedalt seotud tekstualiseeriva raami funktsiooniga. Kirjeldamine alguse ja lõpu kaudu annab linnale narratiivse olemuse ning seob linna ja selle kirjelduse (enese)õigustusliku tegevusega — mida võib iseäranis kujukalt täheldada nt Sillamäe linna erinevates käsitlustes.

Alguse ja lõpu kontseptsioonid seovad aja, ruumi ja moraali valdkondi. Kõigi kolme kohalolu ei lase linna algust ja lõppu taandada lihtsale lineaarsele ajaloolis-ennustuslikule narratiivile, vaid tingib semiootilisi mehhanisme alguse ja lõpuga toimetulekuks — kohalolu markeerimiseks või välistamiseks.

Alguse ja lõpu kontseptsioonid on tavaarusaamade ja kunstiliste teks tide kõrval olulised ka teoreetilistes linnauurimustes. Osutub, et linna algus ja lõpp on kahekordselt modelleerivad vahendid: linna kui kultuuri modelleeri mise vahendi modelleerimise vahendid ning nii väljendatuna topelt ideoloogilised ja ilma iseseisva eksistentsita. Alguse ja lõpu kirjelduses esitatav iseloomustus ei osuta üksnes linna olemusele, vaid ka kultuurile, mida linna kaudu kirjeldatakse.

Märksõnad: linn, algus ja lõpp, aeg ja ruum, Sillamäe, Tartu

Kehatu luule kohandamisest lavale
Katre Väli

Igasugune suuline esitus annab aimu kehalisuse ja hääle omavahelistest seostest ning inimhääle paradoksaalsest olemusest, olles ühtaegu kordumatu individuaalne esitus, ent samas üks inimese olulisematest iseloomulikest tunnustest. Iga luuleteksti suuline esitus on ainuline interpreteering, olenemata esitatava teksti või esitaja tuntusest. Traditsiooniliselt esitatakse nii raadios kui teatris samu klassikalisi (surnud) autoreid, mõne elusoleva kirjaniku erandiga, nt Doris Kareva, ning ka Eesti näitlejate-esitajate ring on võrdlemisi piiratud. Lisaks on hääle tähendustamise abil võimalik mässata kaasaegses ühiskonnas leviva kirjutava eluviisi ning elutu ja iseloomutu arvutikirja ühtlustava-nüristava mõju vastu.

Artiklis annan ülevaate erinevatest viisidest, kuidas luuleteksti on võimalik suuliselt interpreteerida ning millised märgisüsteemid kaasnevad erinevates meediumites esitustega. Näiteid toon nii teatris kui raadios esitatud luuletekstidest moodustatud kompositsioonidest. Lisaks käsitlen hääle olemust, tuues välja esitajate isiksuste, eri ajastutel tavapärase esinemis kaanoni ning hääle sakraalsuse seoseid luuleteksti esitamisega.

Märksõnad: auditiivne ja visuaalne märk, esitamisviisid, hääl, kehalisus, kohandamine, sakraalsus, suulisus

Semiootilise hegemooniateooria suunas: Laclau ja Lotman dialoogis
Peeter Selg, Andreas Ventsel

Käesolev artikkel on katse arendada dialoogi kahe teoreetilise käsitluse vahel — need on nüüdisaegse poliitilise teooria ühe juhtfiguuri Ernesto Laclau hegemooniateooria ning Juri Lotmani kultuurisemiootiline lähene mine —, mille kaugem eesmärk oleks välja töötada kontseptuaalsed vahen did, hõlmamaks selgemini sotsiaalse reaalsuse ja võimu vahekordi. Hooli mata metakeelte terminoloogilisest erinevusest, näeme nende autorite käsitlustes olulisi sisulisi ja funktsionaalseid lõikumispunkte — piiri mõiste, antagonism, nimetamine jne. Siinses artiklis keskendutakse erinevatele strateegiatele poliitilise reaalsuse konstrueerimisel. Me pakume välja võimaluse asendada mõned Laclau peamised teoreetilised kategooriad Lot mani kultuurisemiootika kategooriatega, eriti tema tõlke ehk ümber kodeerimise mõistega. See võimaldaks paremini uurida empiiriliselt sot siaalse reaalsuse konstrueerimise strateegiaid ning vältida psühhoanalüüti lise käsitluse sissetoomist, mis on omane Laclau hilisematele töödele. Näiteks on valitud Laulva revolutsiooni diskursus.

Märksõnad: poliitiline semiootika, diskursuseteooria, ümberkodee rimine, Laulev revolutsioon, identiteet

Grupiportree kunstiline struktuur ja Velázqueze sacra conversazione “Las Meninas”
Linnar Priimägi

On võimalik eristada kolm portreelise sarnasuse astet (F1 — tüüp kui sotsiaalse rühma esindaja, F2 — karakter kui psühholoogilise rühma esindaja, F3 — individuaalsus kui pärisnime kandja). Sõltuvalt kujutatud tege vusest saab eristada nelja pildiruumi homogeensuse astet: (H0) üksitegevused omaette pildiruumides, (H1) paralleeltegevus (rööbitine omaettetegevus, inimornament), (H2) koostegevus (distantsilt kooskõlas tatud vastastikune sisuline tegevus, mis tekitab locus’ed), (H3) ühistegevus (osalejate ühine tegevus konkreetses olmelises pildiruumis kui ühtses atmosfäärilises ja kompositsioonilises locus’es), (H4) ühendtegevus (situatiivne vastastikune füüsiline sõltuvus).

Grupiportree tekkis Euroopa maalikunstis üksikute pühakute tüübi- ja karakterportreede ühendusest pildiruumis. Sacra conversazione pilditüüp kujutab nende kollektiivset psühholoogilist paralleel tegevust, milles võib täheldada koostegevuse algeid (H1/H2). Tollest “üksildaste kooslusest” kujunes hiljem figuuride konkreetsem vahekord, mis viimaks murdis välja nendevaheliseks välisekski koos tegevuseks. Vaimulikus grupiportrees asendusid tüübid karakteritega, ilmalikus grupiportrees karakterid individu aal sustega. Portreelisuse ja grupilisuse põhimõttelise esteetilise vastuolu tõttu taandusid individuaalsused — pildiruumi homogeensuse kasvades astmeni H4 — taas karakteriteks ja tüüpideks.

“Las Meninas” markeerib sacra conversazione tegelas kujude kollek tiivse omaetteoleku (H1/H2) ja nende koostegevuse (H2) vahelist piiri konkreetses ühistegevus ruumis (H3), mille ebamääraste piiridega locus’tesse grupeeruvad individuaalsusest (F3) rollilisse karakteersusse (F2) ja tüüpilisusse (F1) tendeerivad portreed:

H3 {[(H1/H2) ↔ H2] + [F3 → (F2/F1)]}.

Velázqueze “Las Meninas” on sacra conversazione pilditüübi suure joonelisim esindaja uusaja kunstis.

Märksõnad: grupiportree, kunstiline ruum, sacra conversazione, Velázquez, “Las Meninas”

Kinokeelemudeli areng strukturalistliku kinosemioloogia perioodil
Katre Pärn

Käesolevas artiklis uuritakse kinokeelemudeli arengut klassikalise struk turalistliku kinosemioloogia perioodil (1960ndatest 1970ndate alguseni). Vaatluse all on eelkõige kinosemioloogia rajaja Christian Metzi ja tema käsitlust otseselt mõjutanud semioloogide tööd.

Kuigi Metz alustas oma semioloogilisi uurimusi tõdemusega, et kino on keelesüsteemita keel, langage sans langue, jõudis ta vaadeldava perioodi lõpuks arusaamani, et ka kinokeeles on olemas keelesüsteemiga ekvi valentne moodustis — nn kinokoodid. Paralleelselt jõudis ta keele ja keelesüsteemi vastandamise asemel keelesüsteemi ja kõne eristuse loo miseni filmide uurimises. Seda nihet võib vaadelda üleminekuna filmi teoreetiliselt kinokeelemudelilt semioloogilisele.

Artiklis uuritakse selle nihke taustal toiminud soodustavaid ja takis tavaid mõjutusi, põhjuseid, miks kinosemioloogial oli raskusi Ferdinand de Saussure’i keelemudeli ülekandmisel kinokeelele ning arenguid, mis lõpuks selle mudeli ülevõtmiseni viisid. Seega vaadeldakse paralleelselt uurimis meetodite ja lähtekohtade ning neist tõukuvate uurimisobjektide proble maatikat ning käsitletakse kino-film eristust kinosemioloogia keskse ja ehk ühe olulisema eristusena.

Märksõnad: kinosemioloogia, kinokeel, keelemudel, strukturalism, kood, tekstuaalne süsteem