ACTA SEMIOTICA ESTICA XII, 2015
Acta Semiotica Estica XII number ei ole temaatiliselt piiratud ning sisaldab endas kuut originaalartiklit alates kultuurisemiootikast ning lõpetades biosemiootikaga. Võib aga öelda, et siinsed artiklid keskenduvad ennekõike Eesti kultuuri- ja ühiskondlike nähtuste analüüsile. Lisaks on kohal ka traditsioonilised märkamiste ja kroonika rubriigid.
Koostajad ja toimetajad: Ott Puumeister, Silvi Salupere
Keeletoimetaja: Eva Lepik
Kaanekujundus:Mehmet Emir Uslu
Kaanefoto: Timo Maran
Raamatu väljaandmist toetas Tartu Kultuurkapital.
Sisukord
Eessõna, 7-9
Rein Veidemann – Eesti üldlaulupeo tähenduslikkusest, 10-28
Kristin Orav – Nurjumise visualiseerimine Eesti kunstis 1987–1999: võitjate põlvkond, 29-48
Helena Haller – Ajaloo vahendamine filmis „Disko ja tuumasõda”, 49-67
Elis Saar – Hirm tuttavliku ees: rännak õõvaorgu, 68-84
Laura Kiiroja – Looduse populariseerimine biosemiootilise lähenemise ja kirjanduslike võtete kaudu Fred Jüssi „Jäälõhkujas”, 85-107
Rao Pärnpuu – Võimu mõjude kirjeldamine – objektiivsed ja subjektiivsed huvid latentsetes konfliktides, 108-129
Märkamisi
Andreas Ventsel – Ernesto Laclau: semiootika, hegemoonia, ontoloogia, 133-139
Galina Ponomarjova – Paul Ariste ja vene filoloogia: „omad” ja „võõrad”, 140-147
Julia Kristeva – Semiootika ekspansioon, 148-165
Kroonika 2014, 167-193
Abstracts, 195-200
Abstraktid
Eesti üldlaulupeo tähenduslikkusest
Rein Veidemann
Artikkel keskendub Tartu–Moskva koolkonna (peamiselt Juri Lotmani) mõistevara kasutades Eesti üldlaulupeo tähenduslikkuse analüüsile selle ajaloolises kontekstis. Eristatakse järgmisi segmente: esmase tähenduse ku- junemine erinevate mõjuallikate väljal; repertuaar kui tekst; laulupidu kui rituaal, laulupidude välise ja sisemise vormi dihhotoomia.
Sedastatakse, et eesti üldlaulupeod on perifeeria väljakutse tsentrile: Lõuna-Saksamaal toiminud koorilaulu (Liedertafel) traditsioon levis 19. sajandil Balti provintsidesse. J. V. Jannseni eestvõttel kanti Balti laulupi- dude formaat üle ka eestlaste esimesele üldlaulupeole 1869. aastal. Kultuu- riperifeeria ja tsentri seos ilmneb ka 18. sajandi teisel poolel Eesti aladele kandu-nud vennastekoguduse liikumises, mille ideoloogilisest mustrist saab nii eesti rahvusliku liikumise („rahvuslik ärkamine”) kui ka laulupeo – „laulev kogudus” tähistaja. Üldlaulupeo toimumise algusaegadel on olnud läbivaks küsimuseks selle (üldlaulupeo kui teksti) autentsus eesti omakultuuri (Eesti Teksti) suhtes. Ühel või teisel kujul on see aktualisee- runud hiljemgi. Kuigi tegemist on kultuuriülekandega, annab üldlaulupeole „igioma” tähenduse ühelt poolt eesti kultuuri olemuslik transitiivsus – eesti kultuur kui piiril sündiv ja piirolukultuur –, teiselt poolt üldlaulupeo kui teksti religioosne funktsioon. Kujundlikult väljendudes: eestlased on vähemalt siiani olnud laulupeousku rahvas.
Märksõnad: kultuuritsenter ja perifeeria, tekst tekstis, Eesti semiosfääri bipolaarsus, markeeritus/markeerimatus, väline ja sisemine vorm, tekst ja funktsioon, laulupeo religioossus
Nurjumise visualiseerimine Eesti kunstis 1987- 1999: võitjate põlvkond
Kristin Orav
1990ndatel kerkis Eestis esile nimetus „võitjate põlvkond”, millega tähistati kahekümnendates eluaastates noori, kel õnnestus Nõukogude Liidu lagunemise järel hoopsasti erinevates elu- ja tegevusvaldkondades läbi lüüa. Võidu verbaalsel omistamisel 1990ndate noorpõlvele konstrueeriti kapitalistlikule maailmakäsitlusele omane edu ülistav diskursus: olla noor tähendas olla edukas. Esindades üksnes edumeelse noorsoo huve, välistas nimetus „võitjate põlvkond” need võimalikkused, mis ei vastanud edukul- tusliku ühiskonna normidele ja väärtustele. Käesolev artikkel on orienteeri- tud selle tänaseni kõne- ja teaduskeeles käibel oleva termini avamisele 1990ndate eesti kunstis. Nimetamise kaudu piirisiseselt võitjate põlvkonda kuulunud kunstnike triumf pakub uurimiseks vastaka analüüsiobjekti: kunstilisel tasandil tähistas võit eneseväljendusvabadust, millega kaasnes voli kujutada kehtiva diskursuse raames ka selle võimu- ja piirisuhete sisemisi vastuolusid ning kaotusi. Küsimus, kuidas pälvis nurjumise visualiseerimine eluõiguse ühiskonna edukesksetes suundumustes, leiab käsitlust diskursuse ja ideoloogia dialoogis. Uurimuse teoreetiliseks lähtepunktiks on Ferdinand de Saussure’i keele (langue) ja kõne (parole) eristus ning Michel Foucault’ diskursust reguleerivad välistusprintsiibid. Ideoloogiat, mis reguleerib diskursuse avaldumisvorme, vaadeldakse analoogiliselt Saussure’i semioloogiast pärineva mõistega ‘keel’, millel on oma sisemine struktuur ja semantiliste reeglite süsteem tähenduste korrastamiseks. Nende keeletasandil paiknevate reeglite hulka võib lugeda ka kõne ehk diskursust väljastpoolt piiravad välistusprintsiibid: keeld, väljaheitmine ja tõetahe.
Märksõnad: võitjate põlvkond, 1990ndate eesti kunst, nurjumine, diskursus, ideoloogia
Ajaloo vahendamine filmis „Disko ja tuumasõda”
Helena Haller
Ajalugu jõuab meieni tekstide vahendusel, tekstid on aga alati kellegi poolt konstrueeritud. Samuti on ajalugu muutuv, kuna igal ajastul tõlgendatakse minevikku vahendavaid tekste vastavalt olevikus kehtivatele arusaamadele. Neid lähtepunkte aluseks võttes analüüsib artikkel Jaak Kilmi ja Kiur Aarma pooldokumentaalset filmi „Disko ja tuumasõda” (2009). Filmi väljendusvahendid võimaldavad luua minevikust väga erinevaid versioone ja teose väljendusvahenditest oleneb, kuivõrd usaldusväärse ja reaalsena teose sisu mõjub. Ka analüüsitavas filmis tõstatub tõeväärtuse ja usutavuse küsimus just teose väljendusvahendite kaudu. Filmis on kasutatud kõiki dokumentaalfilmi žanrile – millel väljakujunenud arusaamade põhjal on tõepärane suhe reaalsusega – omaseid võtteid. Ometi ei saa vaataja lõpuni teose dokumentaalsuses veenduda. Teoses kasutatud väljendusvahendid ja nende kombineerimise viisid moodustavad kolm loo tasandit, mis kõik pakuvad kajastatavasse perioodi omaette sissevaate, luues koos väga subjektiivse ja mälupõhise versiooni Nõukogude ajast Eestis.
Märksõnad: ajaloofilm, „Disko ja tuumasõda”, teksti tõeväärtus, pool-dokumentaal
Hirm tuttavliku ees: rännak õõvaorgu
Elis Saar
Märgates väga tuttavlikku inimesena näivat kujutist võib meid ootamatult tabada kummaline hirmu- ja rahutustunne. Seda nimetatakse õõvaoruks (inglise keeles uncanny valley). Jaapanist alguse saanud õõvaoru kontseptsioon on pärast mitmekümneaastast varjusolekut hakanud taas esile tõusma. Sellest hoolimata on mõiste tähendus ja olemus seni Eesti teadusmaastikul vähe kajastust leidnud. Käesolev artikkel keskendub eelkõige õõvaoru mõiste tutvustamisele selle esmakordse mainija Masahiro Mori määratlust järgides. Mõiste selgitamist toetan eri tõlkimisvõimaluste üle arutlemise, ajaloolise konteksti ja senise uurituse lisamisega. Kuna õõvaorg tekib just visuaalsete kujutiste mõjul, illustreerin seda näidetega nii nüüdisaegsest robootikast kui ka 3D animatsioonist. Lisaks on artikli eesmärgiks välja selgitada, milline on mõiste positsioon teadusmaastikul – millistes distsipliinides on õõvaorgu käsitletud ning kuhu on tal potentsiaali liikuda. Mõiste on leidnud kajastust nii robootikas, psühholoogias, bioloogias kui ka teistes valdkondades, siinses artiklis paigutan õõvaoru ka semiootika konteksti, arutledes, mida on kultuurisemiootikal õõvaoru kontseptsioonile pakkuda.
Märksõnad: õõvaorg, Masahiro Mori, robootika, 3D graafika, kultuurisemiootika, oma ja võõras
Looduse populariseerimine biosemiootilise lähenemise ja kirjanduslike võtete kaudu Fred Jüssi „Jäälõhkuja” näitel
Laura Kiiroja
Biosemiootika üks nüansse, mis teaduskirjanduses tõsisema arutelu alla pole veel sattunud, on selle võimalikud eelised looduse populariseerimisel. Üheks eesti looduskirjanduse teoseks, milles võib täheldada biosemiootilise lähenemise kaudset omaks võtmist, on Fred Jüssi „Jäälõhkuja”. Raamatus prevaleerivad tähendustekkemehhanismidena aga ka teatud kirjanduslikud võtted, mis autori loodust populariseerivat sõnumit tugevdavad. Artikli eesmärgiks on „Jäälõhkuja” näitel illustreerida biosemiootilise lähenemise ja kirjanduslike võtete rakendamise võimalusi looduse populariseerimisel. Sekundaarse eesmärgina pakub artikkel Jüssi raamatule eesti kultuuriruumis mõtestavat tagasisidet.
Biosemiootiline lähenemine aitab rõhutada taimede ja loomade kommu- nikatiivse loomuse olemasolu, mis omakorda suunab lugejat looduses eksis- teerivatele märgisuhetele rohkem tähelepanu pöörama. Elusorganismide subjekti rolli asetamine ja püüd tunnetada maailma erinevate subjektide omailma positsioonist võimaldab omakorda lugejal paremini tajuda ökosüsteemi iga üksiku elemendi väärtust. Biosemiootiline lähenemine on kooskõlas mitmete kirjanduslike võtetega, nagu personifikatsioon ja vaatepunktidega mängimine, mis looduse hingestamisele ja lugejas empaa- tiatunde tekitamisele edukalt kaasa aitavad. Tavapärase kummastamiseks ja tajumisprotsessi intensiivistamiseks on Jüssi kasutanud võtteid, nagu aeglane kirjutamine, kontrastide ja opositsioonide kasutamine, ajaliste nihete teksti põimimine, anekdootlikkus ja tajupõhine kirjutamisstiil. Kirjanduslikke võtteid, mille abil autor oma subjektiivseid maailmavaatelisi ja ühiskonnakriitilisi seisukohti edastab, tuuakse artiklis esile veelgi.
Märksõnad: biosemiootika, omailma konstrueerimine, lugeja kummastamine, teksti intensiivne tajumine, Fred Jüssi
Võimu mõjude kirjeldamine – objektiivsed ja subjektiivsed huvid latentsetes konfliktides
Rao Pärnpuu
Artikli eesmärgiks on luua teoreetiline raamistik, mida oleks võimalik kasutada võimu varjatud mõjude analüüsiks. Töö allikmaterjaliks on Steven Lukesi 1974. aastal arendatud ja 2005. aastal oluliselt täiendatud võimu- teooria, mis jaotab võimu toimimise mehhanismi kolmeks dimensiooniks. Käesoleva artikli fookuses on Lukesi võimukäsitluse kolmas dimensioon, mis käsitleb võimu mõju subjektide huvidele ning huvide aktiivset kujundamist. Eesmärgiks on Lukesi kirjeldatud teooriat täiendada ja täpsustada, tehes seda eelkõige kultuurisemiootiliste mõistete ja meetodite alusel, mis võimaldavad täpsemalt defineerida subjekti ning subjekti huvide kujunemise protsessi.
Märksõnad: võim, huvid, Lukes, subjekt, Lotman, kontrafaktuaalid