ACTA SEMIOTICA ESTICA XIII, 2016

Acta Semiotica Estica XIII number on avatud teemavalikule kohaselt ülimalt mitmekesine, liikudes vaevata objektianalüüsist semiootika üldteoreetiliste probleemide lahkamiseni. Käesolev number sisaldab viite originaalartiklit; lisaks on tavapäraselt kohal ka märkamiste rubriik tõlgete, intervjuude ja esseedega. Loomulikult annab Acta ka ülevaate tähtsamatest semiootikat puudutavatest sündmustest, mille hulka kuuluvad nii X Tartu semiootika suvekool kui ka Peeter Toropi juubelile pühendatud konverents, ning semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.

Koostajad ja toimetajad: Ott Puumeister, Silvi Salupere
Keeletoimetaja: Eva Lepik
Kaanekujundus: Mehmet Emir Uslu
Kaanefoto: Timo Maran
Eesti Semiootika Selts 2016

Raamatu väljaandmist toetas grant PHVFI 16939.

Avatud juurdepääs numbrile.

 

 

Sisukord

Eessõna, 7-35
Mari-Liis Madisson – Snowdeni skandaali kujutamine eesti meedias: hirmu ja ohtude konstrueerimine, 10-35
Jaanika Anderson, Maria-Kristiina Lotman – Intrasemiootiline tõlge antiikkunsti jäljendustes (Tartu Ülikooli kunstimuuseumi kogude põhjal), 36-63
Triinu Upkin – Rahvuste kujutamine klassikalises balletis, 64-103
Andres Luure – Idioodi armastus, 104-118
Katre Pärn – Semiootika koht modelleerivate süsteemide reas: eelmärkmeid loomingulisest ja mängulisest modelleerimisest humanitaarteadustes, 119-161

Märkamisi
Ott Puumeister – Mõtisklusitehnoloogilisestinimesest, 165-173
Madis Ligema – Eesti Vabaerakond kui rahvusterviklik konservatiivsus liberaalses nahas, 174-184
Ekaterina Velmezova, Kalevi Kull – Juttu Tiit-Rein Viitsoga, semiootikast, 185-196
– – Tõlkimine kui zoosemiootika põhiküsimus: Aleksei Turovski ja Tartu-Moskva koolkond, 197-210
Juri Lotman – Tekst ja kultuuri mitmekeelsus, 211-217
Olga Freidenberg – Sisenemine eesli seljas Jeruusalemma (evangeeliumimütoloogiast), 218-235

Kroonika 2015, 237-259
Abstracts,  261-265

 

Abstraktid

 

Snowdeni skandaali kujutamine eesti meedias: hirmu ja ohtude konstrueerimine
Mari-Liis Madisson

Artikli eesmärgiks on selgitada USA salajase jälgimisprogrammiga PRISM seonduvate infolekituste retseptsiooni eesti meediaruumis. Snowdeni skandaal sai Eestis võrdlemisi tormilist avalikku vastukaja ning kõnetas ka inimesi, kes tavaliselt end poliitikakaugena määratlevad. Nimelt puudutas see tänapäevase identiteediloome üht olulist alustala: õigust vabale internetile. Internetti on sageli seostatud väljendusvabaduse, horisontaalsete võimusuhete, läbipaistva riigivalitsemisega jne – märgitud aspektidele osutades mõtestatakse internetti kui essentsiaalselt demokraatlikku ja progressiivset meediumi. Käesolev uurimus vaatleb, kuidas selline tehnoutopistlik identiteedidiskursus resoneerib kultuuriliste hirmudega jälgimise ning varjatud kontrolli ees.

Märksõnad: PRISM, e-Eesti, tehnoloogiline determinism, identiteedi- loome, hirmusemiootika, vandenõuteooria

 

Intrasemiootiline tõlge antiikkunsti jäljendustes (Tartu Ülikooli kunstimuuseumi kogude näitel)
Jaanika Anderson, Maria-Kristiina Lotman

Originaali, koopia ja jäljenduse vahekorraga seotud probleemistik antiik-kunstis ja selle retseptsioonis on olnud ammu diskussioonide objektiks ja köitnud uurijaid erinevate nurkade alt. Kus lõpeb jäljendus ja algab originaal? Kas me saame üldse rääkida koopiast selle tavamõistes? On uurijaid, kes eristavad „tõelisi” koopiaid algupärasest loomingust, teised eelistavad kasutada terminit ‘vaba koopia’, kolmandad räägivad imitatsioonist, neljandad hoopis uutest originaalidest (kuni selleni, et iga koopia on alati originaal). Millised on nende nähtuste piirid ja vastassuhted? Artiklis analüüsitakse neid küsimusi tõlketeooria valguses ja lähenetakse TÜ kunstimuuseumi kogudes sisalduvatele valanditele kui intrasemiootilistele tõlketeostele, lähtudes eelkõige Umberto Eco pakutud teoreetilisest raamistikust, eristades ja kirjeldades nende tähtsamaid alatüüpe.

Märksõnad: intrasemiootiline tõlge, TÜ kunstimuuseum, koopia ja originaal, antiikkunsti jäljendused

 

Rahvuste kujutamine klassikalises balletis
Triinu Upkin

Käesolevas artiklis uurin, kuidas kujutatakse klassikalistes ballettides esine- vate tegelaste erinevaid rahvusi. Hüpoteesiks on, et kultuuriimperialistlikud ja orientalistlikud vaated, mis tänaseni balletiklassikas säilinud on, ei tulene mitte niivõrd 19. sajandil loodud narratiividest kui balletižanri enda vormidest. Väidan, et vastavad rahvuste kujutamise stereotüübid pole mitte lihtsalt kinnistunud klassikalise balleti vormis, vaid veel enam – žanri vormilise poole arenemise tõttu kasvab valgetest kesk-eurooplastest tegelaste ülimuslikkuse deklareerimise määr etendustes. Mida ilusam on valge baleriin, seda tobedam on tema kõrval maur.

Käsitlen balletižanrit, -etendusi ja nende elemente kui tekste, mida uurin tekstianalüüsi meetodil. Seletan lahti balleti väljendusvahendite olemust ja nende ajaloolist kujunemist: peatun eraldi liikumiskeeltel, tantsival kehal, muusikal ning neid kõiki üheks tekstiks siduval koreograafial. Seejärel analüüsin kuute klassikalist balletilavastust, kus tegelaste rahvuste kuju- tamine on oluline („Don Quijote”, „Bajadeer”, „Korsaar”, „Raimonda”, „Luikede järv”, „Pähklipureja”).

Märksõnad: balletisemiootika, orientalism, rahvuste kujutamine, rahvusstereotüübid, soorepresentatsioonid

 

Idioodi armastus
Andres Luure

Artikkel esitab ühe visiooni armastusest ning selle tähtsusest semiootikale ning seob mõningad mõtted armastuse kohta vürst Mõškini armastusega Fjodor Dostojevski „Idioodis”.1 Armastuse analüüsimiseks eristatakse kahte armastuse ilmingut. Armulise armastusega tahetakse armastust anda armastatule, kellel see puudu on. Armunud armastusega püütakse armastust, mis endal puudu on, saada armastatult, kellel on seda anda. Armuline armastus on nagu Jumala armastus inimese vastu; armunud armastus on nagu inimese armastus Jumala vastu. Armuline armastaja ei tunnista endale, et tema armastus on küündimatu ja ta vajab armastust. Armunu ei tunnista endale, et ta tahab armastada ja teise armastus on niisugune, nagu ta on. Et armastus oleks terviklik, tuleb armulise armastuse alusele rajada armunud armastus ja armunud armastuse põhjale armuline armastus. Artiklis tõlgendatakse Jeesuse Kristuse jumaliku ja inimliku loomuse hüpostaatilist ühendust, milles loomused on segunematud, muutumatud, jagamatud ja lahutamatud, Jumala ja inimese armastuse terviklikkuse alusena, mida inimestevaheline armastus saab ebatäielikult jäljendada. Siis võiks arvata, et Jeesus Kristus realiseerib või ületab ka inimestevahelise täiusliku armastuse ülalkirjeldatud kujul, kuigi selle kirjeldust ei tundu evangeeliumides olevat. Fjodor Dostojevski romaani „Idioot” nimitegelane vürst Mõškin, keda sageli käsi- tatakse Kristuse võrdkujuna, paistab armastavat Nastasja Filippovnat armulise armastusega ja Aglajat armunud armastusega, suutmata realiseerida terviklikku armastust. Märgi ja tähenduse vahelise suhte kaks külge vastavad armulisele armastusele ja armunud armastusele.

Märksõnad: armastus, semiootika, Fjodor Dostojevski, hüpostaatiline ühendus

 

Semiootika koht modelleerivate süsteemide reas: eelmärkmeid loomingulisest ja mängulisest modelleerimisest humanitaarteadustes
Katre Pärn

Modelleerimise küsimust on reaalteaduste kontekstis ulatuslikult uuritud, ent humanitaarteaduste vallas oluliselt vähem. Artikli ajendiks on tõik, et Juri Lotmani artiklis „Kunst modelleerivate süsteemide reas” esitatud kunstilise modelleerimise käsitlusel on mitmeid sarnasusi tänase humanitaarteadusliku mõtlemise ja praktikaga.

Esmalt antakse ülevaade Juri Lotmani (ja TMK) modelleerivate süsteemide käsitlusest, toomaks välja olulisimad tahud: modelleerivate süsteemide mõtestamine tunnetus- ja tegevusteooriana, modelleeriva süsteemi agentsus, modelleeriva tegevuse pragmaatilisus, modelleerimine kui tõlkimine, suhtumine mudeli tinglikkusse ja modelleerimise mitmetasandilisus.

Modelleerimise käsitlemine tõlkimisena avab perspektiivi kunstilisele mõtlemisele omase loomingulise modelleerimise kontseptualiseerimiseks. Suhtumine mudeli tinglikkusse eristab omakorda teaduslikku ja mängulist modelleerimist. Suhestades sellist analüüsi Lotmani eristusega semiootika kahe uurimistasandi – kultuuri- ja metasemiootika – vahel, osutan ühelt poolt Lotmani arusaamale teadusliku modelleerimise kohast semiootikas, teisalt sellele, et tema vaates ei ole semiootiline uurimisviis (ja selle kaudu ka humanitaarteaduslik) taandatav üksnes teaduslikule modelleerimisele, vaid eeldab enda kõrval kunstilisele modelleerimisele analoogset lähenemisviisi.

Sellele pinnale ehitan käesoleva artikli hüpoteesi, et humanitaarteaduslik modelleerimine on vaadeldav teadusliku, loomingulise ja mängulise modelleerimise sünteesina. Seejuures, kui teaduslikku modelleerimist ning loomingulise modelleerimise rolli teaduses on küllaltki palju uuritud, siis mängulise modelleerimise rolli uurimine on perspektiiv, mille pakub Lotmani käsitlus.

Märksõnad: modelleerivad süsteemid, Juri Lotman, semiootika, humanitaarteadused, tunnetus, loomingulisus, tinglikkus